Friday, March 26, 2010

Veel üks kord:)

No mitte ei saanud seda eelmist mäelkäimist viimaseks jätta. Kui hooaja pilet olemas siis on kulupooleks vaid autosõit ning õlu. Telekast ilmaennustust nähes vaatasime lapsega teineteisele otsa ja ta arvas, et tegelikult pole neljapäeval koolis midagi olulist niikuinii. Mismõttes?, tegin näo nagu ei saaks aru, aga ei suutnud oma plikat haneks tõmmata. Too hoopis soovitas suusad ja kepid katusekasti panna, et oleksime hommikul varakult valmis.

Seekord saime kohale normaalselt vara lausa veerand kümneks, nimelt avastasin, et tõstukid avatakse kell 9:00 aga mitte 10:00 nagu vanasti. Ilm oli täitsa normaalne, mis tähendas seda, et parem kui ennustus lubas. Päike paistis kogu päeva, hommikupoole läbi udu, aga peale lõunat täie vungiga toonides meie nägudele veelgi tugevamalt prillivarjud. Lumepind oli esimeste paari sõidu jooksul jäine ja kõva aga peadselt muutus päikese ja 7 kraadise temperatuuri käes pehmeks.

Sutsu udune pilt issist ja tütrest mäel kõrvuti sõitmas.

Rahvast oli meeldivalt vähe nii, et siledat pinda sai päris pikalt nautida ja järjekordi polnud üldse. Mitmed lahkusid varakult, sest pehme mäega sõitmine nõuab harjumist, ise saime enam-vähem kätte alles sel hooajal. Aeg-ajal nägime mõnda ägedamat kukkumist - inimesed sellise pehme lumega häda ei saa aga mäele tekkivad sügavad augud sisse. Võtmeks on lumekuhjadest otse läbi uhamine, aeglustamiseks küljesuunaline lohisemine viskab kohe pikali. Vahepeal kihutasime pea täiskiirusega mäest alla võttes pikki sujuvaid pöördeid. Tõstukile lähenedes oli vaja lihtsalt rohkem püsti tõusta ja õhutakistus võttis suure hoo enne lõplikku kantimist maha.

Sõbrad mäel, tõstuki all märgid kaduma hakkavast lumest

Peale teist puhkepausi kella poole kolme ajal läks äkki külmaks ja natukese ajaga jäätus mäepind kõvaks. Muidu poleks probleemi olnud aga sügavad kantimise rööpad ja kukkumise augud lausa "betoneerusid" ära. Paar laskumist oli meil tõsine tegu, et mitte pikali lennata, ja jää peale kukkumine pole enam nii mõnus. Lõpuks hakkasime veidi harjuma aga mugavalt küll sellisel jäisel kuumaastikul end ei tundnud.

Seoses hooaja lõpuga töötavad tõstukid vaid poole viieni aga lumeolude tõttu poleks niikuinii viitsinud kauem mäel olla. Koduteel tegin pilti ühest teeäärsest majast, mis mulle kõigi nende aastate jooksul mäele sõites südamesse sooja tunde tekitanud. Pea iga kord olen mõelnud, et peaks kinni pidama, uksele koputama ja tere ütlema, aga siiani pole julgust kokku võtnud. Kes küll võiks see olla, kes Stayneri nimelises asulas nii uhkelt pidevalt eesti lippu vardas hoiab.

Wednesday, March 24, 2010

Tervishoid ja seksikus

Eelmise nädala Economistis oli huvitav artikkel naiste eelistuste kohta mehe valikul. Uurimuse all oli mehe maskuliinsuse ja riigi majandusliku edukuse, seksuaal-sotsiaalsete traditsioonide ning tervishoiusüsteemi vaheline seos. Selgus, et kui riigi edukus või seksuaal-sotsiaalsed traditsioonid ei omanud märgatavat mõju naiste eelistustele siis riigi tervishoiu süsteem oli paraku oluline.

Viletsa tervishoiuga piirkondades on macho mehed hinnas, sest nende tugevatel geenidel on taolistes oludes suurem võimalus ellu jääda. Arenenud riikides aga on pigem tähtis, et mees suudaks analüüsida tervisekindlustuse plaane, muutes nii füüsilise külje vähemoluliseks.

Kokkuvõttes töötab Darwini teooria edukalt ka naiste (muidugi ka meeste) alateadvuses avaldades mõju kaaslase valiku eelistusele. Arenguriikides eelistavad naised pigem jagada tugevat isast samas kui arenenud riikides soovivad nad ühte kindlat, isegi kui see osutub äbarikuks. Lihtsalt geenide eduka jätkamise strateegia on eri piirkondades erinev. Liigi adapteerumine muutuvate oludega on üks edukuse ja püsimajäämise tingimusi.

Eelneva loo otsene järeldus paistab olevat see, et inimene kui liik mandub füüsiliselt eeldusel, et elu läheb paremaks. Samas olen varem lugenud uurimust selle kohta, et ka vaimselt pole asi kiita, sest üldise tendentsina kipub nii hariduslikult kui majanduslikult edukail olema keskeltläbi vähem järeltulijaid.

Tuesday, March 23, 2010

Inimesed ja Maa

Hiljuti sattusin lugema kahte raamatut, mis nii mõnegi teemaga omavahel kattusid ja kuna just enne seda sai ka Crichtoni "Andromeda" uut 2008 aasta filmiversiooni telekast vaadatud, otsustasin neist kirjutada.

Michael Crichtoni "The Andromeda Strain" oli minu teismeliseea üks meelisraamatuid. Alati on meeldinud sellist tüüpi ulmekad, mis pole liialt ülepingutatud. Sellised lood, mis tegelikult võiks ka juhtuda ja kus lisatakse vürtsiks juurde populaarteaduslikku selgitust. Selle peale on Crichton meister. Filmi 2008 aasta versioon on küll tehniliselt parem, kuid sisse on toodud mitmed uued elemendid. Eriti segavaks osutus tulevikust saadetud hoiatussõnum, no see kisub minu jaoks liialt fantastikasse. Kokkuvõttes on film vaadatav ja parem kui enamus ulmekaid aga ka siin kehtib reegel, et raamat on filmist etem, eriti veel originaalversioonis.

Alan Weismani "The world without us" ehk "Maailm ilma meieta" on samas näide sellest, et on olemas ka erandeid. Raamatu põhjal tehtud populaarteaduslik (või kuidas seda kutsuda) teleseriaal on tasemel ja annab palju huvitavaid visuaalseid pilte kuidas meie maailm välja hakkab nägema kui inimesi enam pole. Huvitavaks faktiks on see, et kogu idee on ehitatud üles konkreetseid näiteid kasutades. Nimelt on olemas piirkondi, kus endine aktiivne inimtegevus pea täielikult lakanud ja kus tsivilisatsiooni jäljed vähehaaval murenevad sulades kokku loodusega. Tšernobõl, Korea DMZ, Küprose samasugune tsoon lähiminevikust ja iidsed keskameerika või aasia kultuuride varemed kaugemast ajaloost annavad aimu, mis tsivilisatsioonist säiliks kauem ja mis häviks kiiremini. Huvitav ja mõtlemapanev - soovitan soojalt nii seriaali kui raamatut.

Viimaseks on Brian Falkneri "Tomorrow code", esimene raamat, mida vanema lapse soovitusel lugema asusin. Tegu on küll teismelistele mõeldud ulmekaga aga üllatusega avastasin, et raamat oli lahedalt loetav ja mitmete originaalideedega. Mitmes kohas siiski kerkisid esile teistest raamatutest tuttavad momendid, aga samas on praegusel ajal vist pea võimatu miskit täiesti originaalset kirjutada. Seda võiks lausa kutsuda teismelise "Andromedaks." Raamatust jookseb tugeva joonena läbi mõte, et maakera on üks suur organism ja meie oleme viiruseks, millega organism peab võitlema, et ellu jääda. Vürtsiks juures mäng ajaga, kus isegi veidi umbmäärane tuleviku/mineviku paradokside seletus kaasas. Kindlasti meeldib vastavate huvidega teismelistele aga kõlbab lugeda ka täiskasvanul.

Monday, March 22, 2010

Õunapuude lõikamine

Nädalavahetusel käisime tuttavate uue kutsika katsikul, millest kaasa pikemalt kirjutas. Tegu oli kahekuuse viinerikutsuga ehk taksiga. Minu poetatud nalja, et just paras "hot dog" - pane aga loom sirakile saia vahele ja tõmba soru ketšupit seljale, pidasid tüdrukud sündsusetuks:) Koju naastes sain omaette põneva telefonikõne - keegi neiuke helistas Egiptusest??? Peale momenti arusaamatust selgus, et tegu oli vanema lapse sõbrannaga, kes eelmine aasta sinna elama kolis. Ta pidi koolivaheajal siia tulema ja tahtis kokku saada.

Aga Eestiga skypedes selgus jutu sees, et viimane aeg viljapuude oksi lõigata. Igatahes meie olude järgi, sest seda olevat vaja teha enne kui puudel pungad paisuma hakkavad. Aga tänapäeva inimene ju niisama ei usu, pidin ikka googeldama ka, veendumaks, mis on kõige parem aeg okste pügamiseks. Tulemuseks sain, et oksi peab lõikama siis kui puud talveunes - lehtede langemise ja pungade puhkemise vahel. Parim aeg olevatki enne pungade puhkemist. Uurisin pungi, millest juba piilus veidi rohelist, aga puhkenuks neid küll ei saanud lugeda.

Meie õunapuud on juba paar aastat lõikamata olnud ja seega vajasid hädasti harvendamist. Tõele au andes tuleb tunnistada, et saaki suurt ei saa, sest enamuse õunu rikuvad õunakoid ära. Üks aasta proovisin pritsimisega ka aga vaatamata kõigi õpetuste üksikasjalisele järgimisele ei aidanud ühtigi. Tegelikult on puud meil aias rohkem sel eesmärgil et pakkuda varju nii päikese kui naabrite pilkude eest.

Igatahes pühapäeval sai see töö tehtud. Lisaks naksasin kirsil tipu maha, mis kole kõrgeks läinud, nii et kaasa ei ulatunud isegi redeliga noppima. Ja kui aega jäi üle lõikasin ka kuivanud vaarikavarsi välja. Nendega talitan lihtsalt nii, et lasen kääridega kümnesendisteks juppideks ja puistan vaarikate vahele maha. Seda teinud juba üle 10 aasta ning paistab, et vaarikad kannibaliseerivad edukalt oma surnud suguvendade tükke.

Friday, March 19, 2010

Viimast võtmas

Rahvamass lindi taga ootamas, et värskelt silutud mäele pääseda.

Paistab, et eilne suusasõit võib jääda selle hooaja viimaseks, aga mine sa tea. Liftioperaatorid nimelt lubasid järgmiseks nädalaks lund. Igatahes suusatasime nii nagu oleks tegu viimase korraga. Ainus veidi segav asjaolu, et saabas pigistas, sai lahendatud lihtsalt õllega saapa "parajaks" joomisega:)

Nagu piltidelt võib näha oli jälle tegu ilusa "suveilmaga", sooja paarteist kraadi. Kevadiste lumeoludega, see tähendab sula graanulsupiga oleme nüüdseks harjunud. Päike kipub siiski ootamatult terav olema ja tekitas nii lastele kui mulle "pesukaru" näo pähe. Terve päev sõitsime paljakäsi, mis mingil seletamatul põhjusel kutsus esile tunde nagu oleks tegu muumiaga, kätenahk kuivas lausa pärgamendiks. Isegi paar korda lumme kukkumine ei aidanud vaid tekitas hoopis pisikesi veriseid kriime teravate jääkristallidega.

Seekord lasime lastel vabalt võtta ja sõita nii kuidas ise tahavad, mis tähendas, et tavatult palju aega kippus neil hüppamise peale kuluma. Eks pidin isegi siis mõne korra nende lõbustamiseks tuule alla võtma. Üks kord õnnestus sellisel tasemel üle pea lennata, et enamus varustust tuli ära ja jäi minust mäe peale vedelema. Kõik käis nii kiiresti, et ei saanud arugi mis juhtus, selge pilt keris ette alles istukil allapoole libisedes. Sõbra lapsed igatahes hindasid kukkumist tunnustavalt 9.5 punktiga kümne palli süsteemis.

Tunnike enne lahkumist tuli selline super tunne sisse, et sõida või mäest üles. Kohe kahju oli mäelt ära tulla aga mis parata, iga hea asi saab ükskord otsa. Viimased kaks päeva sai sõidetud vanade pehmemate Head'i suuskadega ja tihedamate saabastega, mis osutusid sula lume jaoks väga sobivaks. Paraku tegi soe ilm ka saapad pehmeks nagu juustunahad, mis sundis palju täpsemalt end tasakaalus hoidma. Ka pisemad sõiduvead võisid lõppeda "lume söömisega" nagu sain isegi veenduda.

Wednesday, March 17, 2010

Koolivaheaeg Suusamäel

Esmaspäevast alates on siin olnud nii soojad ilmad, et enne suusatama sõitmist pidime veebikaameraga kontrollima, et mäel veel lund alles on. Pildi järgi oli küll ja rahvast meeldivalt vähe. Kohale jõudes oli parkimiskoha leidmisega probleeme, kuid õnneks keegi lahkus hommikul ja saime tema koha endale.

Ilm oli jube soe, seljas vaid t-särk ja kilekas või õhuke jope. Isegi siis oli palav sõita, tüdrukud hoidsid lukkusid lahti. Kindad, mütsid ning kiivrid pidin peale esimesi sõite kohvikusse viima. Soojusest andis ehk kõige paremini tunnistust asjaolu, et nägin mäel ka üht neiukest lausa ujukate rinnahoidja väel laskumas.

Lumeolud sellises soojas olid päris ebatraditsionaalsed. Vahepeal oli tunne nagu sõidaks vedela pudru sees, raskust tuli taga hoida ja see väsitas jalgu parasjagu. Peagi harjusime ära ning polnudki nii paha, eriti peale paari õlut. Samas õnnestus mul esimest korda sel aastal lennata nii tõsiselt, et suusk ära tuli. Homme läheme veel kord mäele, ilmselt viimast korda sel hooajal.

Sunday, March 14, 2010

ROM'i külastus

Käisime järjekordselt lastega Kuninglikus Ontario Muuseumis, mis koondab kokku palju põnevat erinevatelt aladelt alates kultuuriloost ja ajaloost, lõpetades dinosauruste ja astronoomiaga. Kohale sõitsime metrooga nagu ikka - mugav ja suhteliselt soodne - terve päeva perepilet, millega võid sõita nii palju kui tahad erinevate linnatransportidega maksab $10CAD ehk umbes 100EEK. Seekord kulus algul palju aega kohe esimesel korrusel, kus linnutaltsutaja hauka ja öökulliga meeldejäävalt esines. Seda ei hakka kordama kuna kaasa on oma blogis juba pikemalt kirjutatud.


Edasi kiirustasid lapsed teisele korrusele, kus pidi olema uuendatud nahkhiirte koobas. Paraku osutus reklaam suuremaks kui asi väärt ning meie tähelepanu pälvis hoopis rohkem mereloomade kollektsioon. Lapsed vahtisid oma pool tundi akvaariumi juures. Igasugu mereelukaid oli paigutatud nii vitriinidesse kui isegi lakke riputatud kaasa arvatud täismõõdus narvali makett. Mulle isiklikult meeldisid süvaveekalad, keda siiani vaid piltidel näinud. Esimest korda mäletan neid lapsepõlvest vanast "Vokrug Sveta" numbrist imetlenud olevat.

Siis jätsime lapsed mineraalide juurde, kus eelmine kord olime kaua viibinud ja läksime kaasaga Euroopa ning Lähis-Ida ajaloo osakonda. Sealt edasi võltsingute juurde, mis osutus väga huvitavaks väljapanekuks. Vitriinides olid nii rahatähtede, antiigi kui ka moodsa kauba ehtsad ja võltsitud näidised kõrvuti väljas. Juuresolev juhend seletas, millele erinevate esemete juures tähelepanu pöörata, et ehtsuses veenduda. Paljud võltsingud (isegi muuseumi eksponaadid) olid aga nii hästi järele tehtud, et pettus on tulnud ilmsiks alles hiljuti moodsate tehnoloogiate kasutusele võtmisega.

Meie üllatuseks pidasid lapsed seekord kauem vastu kui täiskasvanud nii, et enne lahkumist sai võtta istet moodsatel ja sealjuures üllatavalt mugavail tugitoolidel kui ootasime lapsi, kes muuseumi poes ringi vaatasid. Selles suhtes on Torontos küll hea elada, et leidub maailma tipptasemel muuseume ja igasugu muud huvitavat, igav juba ei hakka.

Wednesday, March 10, 2010

Bodyfat

Veidi aja eest nägin poes soodsalt kaalu, mis reklaami järgi mitte ainult ei kaalu sind vaid mõõdab ka rasvahulka. Noh meie vana kaal oli niikuinii üsna õnnetu ja ebatäpne. Eriti tülikas oli selle pealt püsti seistes numbreid näha eriti kui üritasid käe otsas rippuvat reisukohvrit kaaluda. Seda aparaati oleme niikuinii enamasti vaid laste ja kohvrite kaalumiseks kasutanud. Ostsin seega ta ära ja tõin koju.

Peale instruktsiooni lugemist selgus, et niisama kaalumiseks astud peale nagu ikka aga rasvahulga mõõtmiseks peab veidi nuppudega mängima. Noh natukese ajaga sain selle selgeks ja ronisin kaalule. Esialgne number tundus veidi kõrge aga kui sai end aluspükste väele võtta ilmus üsna loogiline number 83.5 kg näol ekraanile. Päris ootamatu oli, et teksapüksid ja fleece üle 2 kilo kaalusid:)

Järgmine samm oli rasvahulga mõõtmine, mis osutus 19% peal olevaks ja seega vastavalt kaasas olevale tabelile veidi üle soovitava taseme. Hmm, see pani mõtlema, et vaevalt taoline kaal eriti hästi müüb, millelt saad teada kogu tõde:) Pidasin end seni ju keskmisest paremas vormis olevaks:( Samas pole muidugi öeldud, et soovitav tähendaks keskmist - siinset tänavapilti vaadates pigem ehk kõhnemat kümnendikku.

Ülejäänud perest olid vaid lapsed huviga kaalul oma rasvaprotsenti mõõtmas, privaatsuse huvides saan mainida, et tulemus mõnevõrra soovitavat ületas. Koer piidles riistapuud väga kahtlevalt ja keeldus kaalul paigal seismast vaatamata singitükiga meelitamisele. Temale sain süles hoides kaaluks 11.9 kg. Kaasa ei olnud kah erilises vaimustuses leides, et tal pole vaja end kaaluda - noh pole ju vaja tõesti aga huvitav oleks ikkagi:) Aga kõige põnevam tulemus selgus trennist naastes kui kaalule ronides avastasin, et olin kaks kilo kaotanud saades numbriks 81.6 kg ja rasvasisalduseks 18%. Tegu oli muidugi veekaotusega ja protsent rasvamõõdu juures on vea piirides, mida kinnitas järgmisel õhtul tehtud mõõtmine - olin kenasti tagasi vanas kaalus endise rasvasisaldusega:)

P.S. Ei maksa arvata, et olen nüüd lolliks pööranud ja nii söögi alla kui söögi peale kaalul käin, et "soovitavat" 17% saavutada. Uue disainiga kaneelikuklitest saadav nauding ületab tunduvalt rahuldust mida tunneksin 17% rasvasisalduse üle:)))

Tuesday, March 9, 2010

Lumi läheb:(

Lumi läheb, kevad tuleb. See avaldub kõige ilmekamalt meie tagaaias, kus veebruari viimasel päeval pisema lapsega kahepeale ehitatud lumekutsust pole järgi muud kui sulalume kuhi. Aga nii lapsele (ehitamisest) kui meie päris kutsule oli sellest lõbu laialt. Koko üritas lumeloomaga mängida kraapides ta koonu ära ja läks isegi lumekutsu sabaalust huviga nuuskima olles veidi pettunud, kui sealt põnevaid aroome ninna ei hakanud. Mul tekkis siivutu idee lumekutsule ka auk õigesse kohta teha ja tänavalt sinna sellist materjali sisse toppida, mis meie Koko lõplikult haneks tõmbaks aga laps keelas ära:)

Põhiline sula on siin olnud viimase kolme päeva jooksul kui kraadiklaas 10 kraadi ligi tõusnud. Päikese käes on nii soe, et tagaaias sai särgiväel viinamarja vääte lõigutud.

Monday, March 8, 2010

Tehis Elu

Tänapäeva kiirelt areneva teaduse juures on ilmselt tegu juba "iidse" uudisega aga siiski tahtsin ära märkida artiklit veebruarikuu "Scientific Americanist", mis käsitleb sünteetilist elu (Synthetic Biology). Muideks see ei ole sugugi trükiviga - sünteetiline ehk tehis tähendab tõesti orgaanilistest molekulidest laboris kokku pandud organismi, mis pole kunagi varem eksisteerinud. Nagu mainis üks selle ala maailma juhtivaid teadlasi Craig Venter: "Ootan juba lähemas tulevikus uudist esimese täielikult tehisliku organismi valmistamisest laboris kusjuures see on ehitatud teadlaste poolt algosadest ega pole elus enne lõplikku koostamist."

Kui see tõesti õnnestub ja kõik märgid viitavad, et juba lähemal ajal, siis on ilmselt oodata vähemalt samas suurusjärgus tehnoloogilist revolutsiooni, mille tõi kaasa pooljuhtide kasutusele võtmine (arvutitehnoloogia). Esimesed tehislikud organismid on tõenäoliselt võrreldavad esimeste arvutitega, seda küll mitte suuruse vaid pigem primitiivsuse poolest. Arvatavasti kujutavad nad endast tehisviirusi või äärmisel juhul baktereid. Aga seda tüüpi elu, mida suudetakse paarikümne aasta pärast sünteesida, ei kujuta ilmselt keegi ette, nagu ei osatud näha praegu eksisteerivaid arvutivõrke või internetti esimeste arvutite ajal.

Nagu kõigi uute tehnoloogiatega (tuumafüüsika, tehisintellekt, arvutustehnika, ...) kaasneb ka sellega vaimustusega segatud hirm kuna me ei kujuta ette, mis kõik võib kaasneda. Aga ohtude koha pealt leian, et nagu alati saab uusi avastusi kasutada nii inimkonna heaoluks kui teineteise maha tapmiseks. Püssiga saab nii jahti pidada kui teist inimest maha lasta, autoga kiirelt asukohta vahetada aga ka kedagi alla ajada. Samas pole võimalik sundida teadust hoiduma ühe või teise asja uurimisest, kui miski ei tunne piire siis on selleks inimlik uudishimu.

Kindlasti on esimesteks hädapasuna puhujateks religioossed ringkonnad, sest järjekordselt on kukkumas üks viimaseid ja seni kindlamalt püsinud inimliku ignorantsuse bastione, millel usk püsib. Elu olevat ju ainult jumala võimuses aga ühtäkki tikuvad lihtsurelikud ka selle kallal mängima. Nii nagu Galileo ajal ja lugematuid kordi hiljem kui kirik suutis inimkonna arengut küll pidurdada kuid mitte seisma panna, juhtub nüüdki. Isegi kui vastavasuunalised uuringud keelataks teatud riikides (ma eriti ei imestaks kui see juhtuks USA's) suunduvad teadlased sinna, kus saavad ilma poliitilise sekkumiseta tegutseda, rahamuret ilmselt ei teki, sest edusammud taolisel alal tasuvad kuhjaga.

Edasi mõeldes kujutan järgmise sammuna ette alles hiljuti teadusliku fantastika valdkonda kuulunud sünteetilise elu ja tehisintellekti ühendamist. Lõpptulemus võib vägagi lihtsalt osutuda igast küljest inimesest võimekamaks. Võib-olla ongi tegu evolutsiooni järjekordse etapiga ja meie inimesed olles täitnud oma rolli "suures mängus" lihtsalt anname teatepulga üle.

Sunday, March 7, 2010

Tunnistused

Suuremast lapsest pole miskit huvitavat kirjutada, tema tunnistus oli nagu eelmine - ühesõnaga meeldivalt muutumatu - keskmine 90% peal. Järgmiseks aastaks pani ta õpetajate soovituskirjade alusel ennast kirja süvendatud õppele loodusteadustes ja matemaatikas. Lisaks kohustuslikele ainetele võtab ka kommunikatsiooni tehnoloogiat ja aasta vanemaile mõeldud arvutitehnoloogiat. Plika kurdab, et matemaatika ja loodusteaduse tunnis on liiga lihtne, loodetavasti siis järgmine aasta läheb huvitavamaks.

Pisema plikaga on nii häid kui mitte nii meeldivaid uudisi. Paremast küljest seda, et ainete puhul, mis tõsiselt käsile võtsin nagu matemaatika ja eriti loodusteadused on märgatav edasiminek. Tulemused vastavalt 81% ja 94%, mis on mõlemad kenasti üle keskmise. Mõlema puhul pöörasin tähelepanu süvendatud arusaamise kujundamisele ja viimasel ajal on laps teatanud, et kontrolltööd läinud lihtsaks. Vaid lohakusvigasid olen näinud, aga isegi selles osas on edusamme. Inglise keel 72%-ga keskmise tasemel. Muusika ja kunstiained kergelt üle keskmise.

Nigelamast poolest ajalugu, geograafia ja terviseõpetus 61-65%-ga alla keskmise - need pole muud kui laiskuse - ühesõnaga kättevõtmise asi. Aga kõige nõrgem on Prantsuse keel vaid 50%-ga - see tuleb tõsiselt käsile võtta, miskit ei jää üle. Paraku on vanem plika ainus, kes meie peres suudab aidata. Teine mõte mis pähe kerkis oli see, et lasta tal vaid prantsusekeelseid lastesaateid vaadata. Meie põlvkond õppis ju Soome keele teleka abil päris korralikult ära.

Saturday, March 6, 2010

Suusamäel

Neljapäev, reede olid ilusad parajalt karged paari miinuskraadiga ilmad - ideaalsed suusamäel looderdamiseks. Pole just tihti, et nii head ilmad satuvad kokku suhteliselt tühja mäega - aga kui see juhtub siis tuleb ära kasutada. Varahommikul unised plikad autosse ja mäe poole ajama, et ikka kümneks kohale jõuaks.








P.S. Need alumised pildid pole udused mitte seetõttu, et õllesena tehtud - lihtsalt õhtune aeg ja pole ikka veel viitsinud laste fotokat tundma õppida:)

Suusavarustus istub mul talveajal katusekastis, et ei kuluks asjatut aega kui ootamatult kargab pähe mõte mäele kihutada. Hilisõhtul lahkusime alles siis kui tõstuk suleti ja meid pea väevõimuga kohvikust välja visati. Kojusõites kippus küll uni peale, aga õnneks on viimase kümne aastaga piisavalt saanud selliseid täispäeva sõite tehtud, et juba harjunud. Sõita oli vähemalt hea kuna vaatamata reede ööle polnud sellisel kellaajal peale paari politseiauto eriti liiklejaid näha.

Need paar Saku õlut, mis lõuna ajal sai "libisemise soodustamiseks" lastud olid ammu mäestikuõhku haihtunud. Samas poleks ka muidu muret olnud, sest kohaliku seaduse kohaselt võib normaalkaalus mees kahe õllega rooli istuda, sest lubatud promillimäära selline tühine "karastusjookide" tarbimine veel ei ületa.

Tuesday, March 2, 2010

Hommik

Kuna juba üle 12 aasta näen hommikul ärgates silmi avades ühte kindlat pilti siis otsustasin selle ka fotole jäädvustada. Just taoline aknatagune viinamarja kasvude vahelt paistva puu pilt avaneb mulle ilma, et peaksin pead padjalt tõstma. See kõverik oks on nii tuttavaks saanud, et mõjub lausa teraapiliselt rahustavalt. Poisikesena sai vibusid tehtud ja ilmselt seetõttu jäi ka too oks silma kui potensiaalne vibukaar:)

Suvel muidugi varjab lehtkate osaliselt mu vaadet, kuid tuttav kõverik paistab siiski siit-sealt välja. Juulist oktoobrini on aga viinamari oma uute kasvude ja lehtedega kogu väljavaate katnud kaitstes nii kuuma päikese eest. Suurlinnas elades pole ilmselt paljudel võimalust loodust või rohelust näha, peavad hoopiski naabermaja seina piidlema.

Eelnev pani mõtlema, mida näen Eestis ärgates. Linnas on samuti puud akna taga ja pilt isegi ilusam. Eriti kena on muidugi suvemajas, kus lisaks kaunile vaatele (mets on kohe aia taga) kostab hommikuti juba varakult ohtralt linnulaulu. Kui just mõni töökas naaber ei ole otsustanud küttepuid tegema hakata:)

Monday, March 1, 2010

Olümpiast takkajärgi

Canada võitis 14 kulda (rekord) ja sai medalite koguarvult kolmanda koha. Tähtsaimaks peeti muidugist hokikulda, mis lausa Hollywoodiliku teatraalsusega tuli - lisaajal ja Crosby viskest. Puudu jäi vaid asjaolu, et vastaseks olid ameeriklased mitte venelased. Canadalased ju ise peavad lausa oma rahvusliku identiteedi tajumise alguseks 1972 aasta hokivõitu tollase NL meeskonna üle.

Eesti sai ühe hõbeda ja minu arust peaksime sellega rahule jääma. Veerpalu kuuenda koha sõit oli väga põnev vaadata, siikohal ka suur tänu Canada telejaamade kommentaatoritele, kelle oskused on viimasel ajal oluliselt tõusnud.

Venemaa kukkus seekord totaalselt läbi ükskõik kuidas tabelit vaadata. Üldmedalite arvu poolest 6 koht peale Austriat ja kuldade arvu poolest 11 koht tuntud suusamaa Austraalia ees nagu BBC kommentaator muiates mainis. Ka hokimeeskond ei suutnud tõrvapotti meetilka lisada. President soovitas koondise ametnikel vabatahtlikult tagasi astuda, vastasel juhul lubas aidata.

Lõputseremoonia oli nagu üks shou ikka, minu arust ei miskit vapustavat. Sotshi esitus seevastu jättis õõvastavalt imperialistlik/nõukoguliku mulje (Tööline ja talupoeg, sõjamuusika, ...) ehkki mõned momendid olid põnevalt kokku pandud (neiuke puhus jääkristallid klaasile).

Jälle üks olümpia läbi ja meie koondisel kibedad päevad ees. Kardetavasti ei suuda vanast kaardiväest järgmine kord enam keegi esineda (Kiku on ehk erand) aga kas on noori tegijaid peale tulemas. Igal juhul edu talentide otsinguil ja mokk maha neil kes virisevad, et jälle rahva raha tuulde loobitud. Eestil on vaja ka rasketel aegadel näha, et meie hulgast tuleb inimesi, kes suudavad maailma parimatega võrdselt võistelda.