Suusapilte

Eile sai suusamäelt õige mitu natsa ebatavalist pilti võetud, mida siin võib näha saada.

Tõstukiga üles sõites hakkas puu otsas silma "jõuluehe". No mis te arvate, mis see küll olla võis;) Igatahes kutsus taoline ese noorte teismeliste poolt esile erutatud huilgamist iga kord kui tõstukitool neid "Victoria Secrets" aksessuaariga kaunistatud oksast mööda viis. Paistab et ainult mõned miinuskraadid osutusid ühele kuumaverelisele näitsikule nii palavaks, et isegi pesu tuli maha koorida. Lugejate kurvastuseks pean tunnistama, et ei omanikule ega lahtiriietumise momendile ei sattunud tunnistajaks, muidu oleksite kindlasti siit foto leidnud:)

Mäel oskas laps minust järjekordselt sellise foto saada, kus olen justkui peldikupotil nõlvast alla libisemas. Minu palvele, et äkki teeks mõne pildi, kus ma suuskadel vähe seksikamas asendis olen vastas ta: "Pole võimalik, sest nii pidavatki ma koguaeg suusatama" :)

Temast vähemalt tuli päris hea võte paksus lumesajus, mis kestis kogu päeva teise poole kattes nõlvad paksu pehme värske lumekorraga.

Lõpuks veel mina öösel mäel püstises asendis :) poseerimas oma fotovälguga sätendava jopega, ning lapse kompositsioon kiivri ja kohvikuakna taguse vaatega.

Hjalmar Mäe

Teatud määral juhuslikult sattus minu kätte üks vägagi huvitav raamat nagu tagantjärele oskan öelda. Kaasa käib aeg-ajalt kohalikus eesti raamatukogus kirjandust otsimas ja haarab vahel mullegi kaasa midagi, mis silma jääb ja võiks potensiaalselt huvi pakkuda. Ma pole suur elulugude lugeja aga autori nimi äratas tähelepanu: Hjalmar Mäe, keda minu kooliajal vaid tumemustades värvides kirjeldati - vaps ja sakslaste sabarakk.

Paraku polnud asi kaugeltki nii lihtne ja ühevärviline. Faktid, et autor oli saanud doktorikraadid kosmilise füüsika alal Innsbruckist ja riigiteaduse alal Grazi ülikoolist räägivad enda eest. Vaatamata "koostööle" saksa okupatsioonivõimudega ei mõistetud teda isegi võitjate mitte just eriti erapooletul Nürnbergi kohtuprotsessil süüdi. Peale sõda tegutses Hjalmar Mäe Austria liidukantsleri Josef Klausi ja isegi kuulsa Saksa liidukantsleri Konrad Adenaueri nõunikuna.

Aga siin oli raamat, mis kirjeldas autori silme läbi "Kuidas kõik teostus", mis ka trükise pealkirjaks. Juttu on päris pikalt nii esimese vabariigi aegsest poliitilisest võitlusest kui ka saksa okupatsiooniaegsest Eesti omavalitsuse juhina manööverdamisest. Kui seda uskuda (ja mälestused jätavad usutava mulje) siis ei paista, et aja jooksul oleks eesti poliitilises käitumises palju muutunud, väidetavalt kasutati üllatavalt räpaseid trikke ka siis.

Sakslaste ajal Eestis asjaajamine paistab kuuluvat lausa poliitilise ja diplomaatilise kõrgema pilotaazhi kategooriasse. Muidugi on tegu autori enda kirjutatud lugudega, mis alati teatud määral subjektiivsed ega pole ka ilmselt 100% täpsed, aga teades toimunud ajaloolisi sündmusi tunduvad enamuses ehmatamapanevalt usutavad, sest käivad nii mõnigi kord vastu isegi praegusele ajalookäsitlusele.

Raamat kergitas minus esile küsimuse, ega ometigi mõni nõukaaegne riigiisa pole sarnaselt venelastega manööverdanud, et Eestile võimalikult suurt kasu välja kaubelda. Ainsaks mulle silmatorkavaks miinuseks on autori religioossed veendumuded ja teatav ebausk, mis paaris lõigus läbi kumab. Kokkuvõttes leian et see trükis on väga värskendav lugemine igaühele, kes tunneb huvi Eesti ajaloo esimese vabariigi ja saksa okupatsiooni ajaloo vastu, mis võimaldab tuntud ja tundmata fakte uue vaatenurga alt näha. Soovitan soojalt.

Turvapadi

Sellist naljakat videot näitas mulle pisem plika, Facebooki sõber oli talle saatnud.



No ei maksa vanainimestega ülbitseda :)

Jube külm ...

... ehk F...ing Cold nagu viisakad canadalased selle kohta ütlevad. Eile juba päeval hakkas külmaks minema, sest Arktikast suundus tohutu jäine õhumass Kanada madalamate laiuskraadide poole. Öösel langes temperatuur nii mõneski Ontario kesk ja lõunaosa piirkonnas rekordmadalale. -44.7C oli möödunud öö madalaim temperatuur mis mõõdeti ühes keskosa väikelinnas. Tuuleindeksiga tunduvat lausa -60 ringis.

Hommikul koera jalutama viies oli Torontos -22C ja tuulega -33C nagu ilmateade väitis. Õues aga ei tundunud olukord üldse hull, mõnus veidi krõbe külm. Kõnniteedele oli veidi värsket külma ilma lund sadanud, mis nii minu kui kutsu taldade all kriuksus nagu talvel peabki olema. Mulle igatahes täitsa meeldis, tegin pikema jalutuskäigu kui tavaliselt ja üritan lõuna ajal ka pere parki meelitada.

Kukkumised

Peale eelmise hooaja ägedamate kukkumiste videokokkuvõtte vaatamist ei olegi nii kahju, et laps professionaalseks mäesuusatajaks ei pürgi. Nõrganärvilisi hoiatan ette - kukkumised on päris hirmuäratavad.

Külmaga mäel

Originaalsed suusateemalised pealkirjad hakkavad juba otsa saama:) Igatahes sai eile jälle töölt vaba päev võetud ja varakult suusamäele kihutatud. Ärkamine on minu jaoks pea sama varane kui tööle minnes, ajasingi ilma kellata silmad õigel ajal lahti. Laps oli kah juba voodis istukil kui tema tuppa kiikasin. Sõbrad said seekord enam-vähem õigel ajal kohale nii, et suutsime hommikust tipptundi vältida.

Esialgu oli plaanis lausa kahe autoga minna, sest lisaks tavalistele suusasemudele pidid ka kaks laste sõbrannat ja meil külas olev Eestist saabunud sugulane mäele tulema. Aga jupp haaval kukkus rahvast erinevatel põhjustel ära, hommikuks oli järgi jäänud vaid neli tegelast, polnud isegi vaja suusakasti katusele paigutada, kraam ja inimesed mahtusid ilusti autosse ära.

Ilmaennustus polnud kõige parem pilves ilma, -15C külma ja 30 m/s tuulega, igaks juhuks sai tõsiselt soojad riided kaasa võtta. Mäe alla jõudes paistis, et jälle kord on siinne ilmaennustus puusse pannud. Järve kohal oli küll paks pilvitus aga suusamäel selge sinine taevas ja päikesepaiste. Tuul puhus soodsast suunast piki mäge nii, et eriti ei seganud kuna metsatukad pakuvad varju. Temperatuur ka pigem täiesti talutava 10 miinuskraadi juues.

Terve päev sai mõnuga suusatada, vaid paar korda ilmus pilv päikese ette ja korra saime veearndtunni jooksul sahmaka lund. Mäepind oli hea sõita - kõva pinnaga lumi ehk "hardpacked" nagu siin seda kutstakse. Suusakandid lõikasid mõnusa kriuksumisega, sõita oli äge. Tüdruk lihvis oma sõiduvõtteid, asjatundmatu pilguga kõrvalt vaadates pole enam suurt vahet tema stiili ja samas mäel harjutavate võistlejate vahel.

See tuletab ka meelde, et eelmine neljapäev käis plika kooli võistkonnaga "Moonstone" suusamäel Ontario koolidevahelisel suurslalomi võistlustel. Osavõtjad on jaotatud kahte kategooriasse, võistlussportlased ja asjaarmastajad - minu tüdruk kuulub muidugi amatööride klassi, sest me ei ela suusamäel kus saaks mitu korda nädalas harjutamas käia. Esimene laskumine läks tal keskpäraselt aga teine väga hästi, ainult viimasel väraval enne finishit kukkus nii, et suusad lendasid. Plika aga ei andnud alla, krabas suusad kaenlasse ja jooksis üle finishijoone. Endalegi üllatuseks jõudis ta kahe sõidu kokkuvõttes esikümnesse ja oma kooli arvestuses esimeseks - TUBLI !!!

Õhtul läks veelgi külmemaks, mäemeeste sõnul olevat juba -25C tuuleindeksiga. Minul on vist hea varustus, sest tundsin end päris mugavalt, kusagilt ei külmetanud. Külmast andis tunnistust asjaolu, et pildistamiseks fotokat välja võttes jõudsid näpud paari minutiga kangeks külmuda ja fotoka patareid jõudsid vaevu pilte teha vaatamata eelnevale laadimisele. Kõige ebamugavam moment on alati paar esimest laskumist kui tuled soojast ja keha pole veel välistemperatuuriga harjunud. Kiivril on lisaks kaitse funktsioonile ka oluline tuule ja külma vastane omadus.

Poole üheksa ajal hakkas rahval siiski jahe ja otsustasime pillid kotti panna. Külmast andis tunnistust automootor, mis käivitamise ajal tuttavat vingpunnitavat häält tegi enne kui mürinal tööle läks. Alloleval pildil on moment kui mu tüdruk põrkas mingi hullult kihutava lumelauduriga kokku, viimane on kadunud lumepilve sisse, aga plika sai vaid pisikese ehmatuse osaliseks jäädes püsti.

Nullpunkt

Kaasa blogi viimast raamatuteteemalist sissekannet vaadates tuli meelde, et minagi vahel loen ja kunagi oli kombeks lühikesi kokkuõtteid blogi kirjutada. Nullpunkti tõigi tema kohalikust eesti raamatukogust ja kuna tegu on niinimetatud noorsooromaaniga siis oli mul kerge eelarvamus, lugema asusin peamiselt seetõttu, et miskit muud polnud käepärast.

Aga üsna kiirelt haaras raamat mind endasse, küllap aitas kaasa, et kohe algusest tuli koolikirjeldus tuttav ette. See on ju minu enda vana kool, millest juttu - Gustav Adolfi Gümnaasium (ehkki selle artikli põhjal paistab et autor on oma jutus kaks kooli ühendanud). Oli ta minu ajal erikool ja on nüüdki nagu aru saan. Olin samuti väljast tulija astudes sinna keskkooli olles lahkunud tavalisest mustaka standardkoolist.

Minule olid esimesed muljed mõjuvad, seda eriti kooli arhidektuuri seisukohalt. Tol ajal muidugi ei osanud mõista, mida tähendab õppida koolis, mille hooned vanemad kui eurooplaste ameerika avastamise ajalugu nagu oma ameerika sõpradele olen ikka rääkinud kui kooliteemal juttu tuleb (viikingid jätan mulje avaldamiseks teadlikult välja:).

Koolielu pilt tundub üsna elutruu, olid omaette kambad ja klikid, mis eliitkoolis muidugi eriti silma paistavad. Samas taolist pahatahtlikkust küll ei mäleta, mida raamatus kirjaldatakse. Olid omad enda arust kanged mehed ja üks kaks vähem või rohkem kiusatavat ning punt veidrikke, aga kus seda ei juhtuks. See oli mulle selge juba enne uude kooli minekut, et esimene mulje otsustab väga palju. Konfliktid said eos lahendatud ja seetõttu ei tekkinud edaspidi erilisi probleeme. Ma ei sulanud kunagi täielikult sisse ühtegi klassi kampadest aga ei hoolinud ka, sest mul olid omad sõbrad väljaspool kooli, kellega sarnased huvid.

Raamatus kirjeldatu on muidugi üsna äärmuslik lugu kuid veidi fantaasiat pingutades paistab peaaegu usutav. Ainult lõpp kukub ära minu jaoks natsa liigse magususega. Need kes väidavad, et koolielu ja olengute kirjeldused on ülepingutatud soovitan noorust natuke paremini meelde tuletada. Hei, kes meist omal ajal lollusi ei teinud aga enamusest said kõigele vaatamata täiesti tavalised ja normaalsed inimesed!

Sisukokkuvõtet kirjeldama ei hakka, seda saab lugeda näiteks Raamatokoi või mõne muu raamatupoe veebilehelt, Pegasuse veebilehelt leidsin isegi Youtube treileri. Aga kel vähegi huvi, sel soovitan lugeda, täitsa hea raamat, neli punkti viiest:)

Esmaspäeval mäel

Esmaspäeva hommikul vara helistas kaasa kummagi lapse kooli, et nad sellise ilusa ilmaga kohe mitte kuidagi ei saa täna õppetööst osa võtta. Soovitasin lisada, et meie kui eestlaste lapsed kannatavad "snow deficiency" ehk lumepuuduse all, eriti kui kodumaalt tulevad uudised räägivad sealsest lumeuputusest. Torontos tuli küll lõpuks veidi lund maha aga suusamäel on ikka hulga rohkem, seda nii tänu järve mõjule kui ka lumekahurite väsimatule tööle.

Lapsed on nüüd nii suured, et ajavad end ise ilma suurema utsitamiseta üles. Eks muidugi teatud mõju on asjaolul, et mahajäämise korral tuleb suusatamise asemel koolipinki nühkida:) Veidi peale üheksat mäele jõudes tekkis esimesel momendil kahtlus, kas ta ikka avatud on - inimesi ei paistnud üldse olevat. Tõstukid aga liikusid ja peagi ilmusid mõningad aeglaselt liikuvad tumedad kogud valgete nõlvade taustale.

Esmaspäev on hea ilma korral kõige soodsam suusatamiseks olles tavaliselt kõige rahvavaesem päev nädalas. Terve päeva jooksul ei pidanud kauem kui paar minutit tõstukisabas seisma, enamasti sai hooga tooli juurde sõita. Esialgu oli veidi pilvine, järvelt tulev niiske õhk lisas sutsu lund nõlvadele aga tunni ajaga läks selgeks. -5C temperatuur on just paras suusatamiseks ja tuul oli ka täiesti talutav 15 m/s.

Suusatasime ühe jutiga kella üheni välja ja kui siis pisema plikaga sooja läksime keeldus suurem kaasa tulemast. Tal oli nii mõnus minek mäel, et kahju isegi sööma tulla. Tuleb tunnistada, et mitte ainult minu asjatundmatu pilgu põhjal ei paista tema sõit olevat lühikese ajaga oluliselt paranenud. Laskudes jäin korra ühele nukile pidama, et last jälgida kui lähedal olev suusatreener oma hoolaluse tähelepanu minu tüdrukule juhtis, et see paneks tähele tema asendit ja sujuvaid kaari - ma vist isegi punastasin heameelest:)

Igatahes olin pisemale plikale seltsiks ja rüüpasin soenduseks ühe külma õlle - kostab vastuoluline aga ega mul tegelt külm ei olnud. Kolmveerandtunnise puhkusega tuli mõnus rammestus peale, nii et viimane aeg mäele tagasi minna. Tõstukisabas saimegi kohe kokku ja õõtsusime kõrvuti kolmekesi mäest üles. Läksin korraks ka kõrval asuvale nõlvale ja leidsin sealt jäise sileda raja, mida ilmselt võistlusteks ette valmistati.

Nüüd alles sain aru kui tähtsad on korralikult teritatud kandid. Kui muidu olen alati hoidunud jäistest kohtadest siis seekord nautisin pöördeid täiega. Kontroll oli jube hea ja suusad lõikasid jäist pinda just selle õige häälega, mida võib kuulda suusavõistlusi telekast vaadates. Üritasin ka tüdrukuid sinna meelitada, aga need läksid hoopis metsavahele närvikõdi otsima.

Poole viieks kui traktorid mäele tulid oli ka suurem plika piisavalt võhmal, et suundus heameelega kohvikusse puhkepausile. Lõdvestusime lausa terve tunni pugides laste enda tehtud viineripirukaid ja juustusarvesaiu ning ostetud friikartuleid. Kuumast teest jagus seekord mõlemale plikale, sest mina pidin kiirelt oma viimase õlle lõpetama, et lõhnad rooli mineku ajaks kadunud oleks.

Mäele tagasi minnes oli juba hämar aga pind sile, mis võimaldas mõnuga kiirust arendada. Kihutasime siis koos alla nii, et lumi tuiskas. Korra olin veidi hooletu ja lapsi jälgides märkasin liiga hilja kui üks naine ette keeras. Raiusin küll järsult paremale ja lõin pidurid põhja aga kokkupõrget ei õnnestunud ära hoida - sõitsin talle suusatallad ees saabastesse sisse nii, et too õhku tõusis ja veidi eemale lendas enne kui lumele maandus.

Jube paha tunne oli, kiirustasin teda aitama ja õnneks oli naine ok, lihtsalt veidi ehmunud. Vabandasin, sest kokkupõrge on alati kiiremalt taganttulija viga, ta peab arvestama aeglasemate eessõitjate ka kõige ebatõenäolisemate liikumistrajektooridega. Olen seda alati lastele rõhutanud aga näedsa nüüd, ise tegin just selle apsaka.

Mul oli tekkinud tõsine huvi, et kui hea siis vanem plika ikka on. Otsustasime sõita vaheldumisi teineteise taga, siis on kohe näha. Tuleb tunnistada, et plikat ei õnnestunud mul vaatamata ponnistustele enam kinni püüda, iga pöördega libises ta vähehaaval järjest rohkem eest ära. Teistpidi sõites kurtis aga tüdruk, et jäin talle jalgu. Paistab, et meie pere parima sõitja tiitli saab ta sel aastal endale.

Lahkusime varem kui tavaliselt, juba kella kaheksa ajal. Nelja päevane nädalavahetus oli väsitav olnud: reede terve päev suusatamas, laupäeval raske karate trenn, vaid pühapäeval puhkus. Pikk kooli ja töönädal ootamas ees.

Lumi tuli ...

... ja valgeks läks maa. Juba reede öösel kui tulime suusatamast hakkas valgeid helbeid päris tihedalt taevast pudenema nii, et Toronto piiridesse jõudes muutus maantee libedaks. Võtsin igaks juhuks kiirust alla ja hästi tegin. Kui eessõitja hakkas ristteele lähenedes pidurdama, võis seda järeldada ainult pidurituledest mitte aga sõidukiiruse vähenemisest. Minugi pidurid ei võtnud palju paremini vaatamata ABS tehnoloogiale. Koju saime siiski kenasti, suusavarustuse tassisime sisse üha tugevnevas lumesajus.

Laupäeva hommikul jättis naispere millegipärast auto minu kasutada. Sellele oli oma 15 senti lund peale sadanud ja teed samuti lahti lükkamata. Sel ajal kui asusin masinat puhtaks kraapima tõi vanem plika koera õue lumme möllama. Kui naised lahkusid, et metroo poole sumbata sidusin eluka trepikäsipuu külge jalutuskäiku ootama lõpetades ise auto klaaside kraapimist. Viie minutiga sadas loomale lumekiht selga, eriti ei viitsinud ta seda maha raputada. Jalutuskäigu ajal meeldis kutsal nina sügavalt lumes nuuskida ja aegajalt aevastada kui helbed ninna sattusid, vahepeal leidis ta tegevust lumehelveste suhu ahmimises. Igatahes on nüüd lõpuks maa ilusa puhta valge vaibaga kaetud, linnaoludes muutub see kahjuks kiiresti määrdunud beezhiks.

Kella kümne ajal oli meil Dojos Jaapani uusaasta tähistamine mis algas rohkem kui neljatunnise intensiivse trenniga. Koju jõudes olin üsna kutu, käisin dushi all ja tegin kiire veerandtunnise uinaku, et õhtuseks peoks välja puhata. Kuueks läksimegi kohale, rahvast oli kõvasti vaatamata ebasoodsatele sõiduoludele. Lobisesime, jõime õlut ja saket ning sõime Jaapani toitusid, millest eriti istuvad mulle igasugu toorest kalast road. Enamuste nimetust ei tea ainult sashimi jäi meelde. Lapsed muidugi pöörasid põhitähelepanu magusamale. Peo lõpus pandi järelejäänud delikatesse kaasa, minagi sain kandikutäie sushisid ja kausi sashimit.

Pühapäeva hommikul oli kere väsinud ja kange. Pöidlaliiges valutas näidisesinemisel "haitoga" laua purustamisest ning hüppeliigesel oli tuikav sinikas vabavõitluse küünarnuki blokist. Peale ebasündsalt pikka voodis vedelemist ajasin end ohates jalule ja loivasin kangena kööki kohvimasina juurde. Aknast paistis sisse päike, maa oli endiselt sädeleva lumekihiga kaetud. Selline vaatepilt tegi kohe tuju heaks ja ringi liikudes hakkasid ka liigesed ükshaaval tööle. Peale hommikukohvi lurpides netis surfamist tundsin end juba nii hästi, et uurisin vahepeal ärganud lastelt, kas nad ei tahaks plaanitud ujumise asemel hoopiski kelgutama minna.

Plikad olid entusiastlikult nõus ja viskasingi nad lähedalasuvale jõe- või õigemini ojaäärsele kelgumäele. Ise sõitsin vahepeal poest läbi, et vajalik söögikraam osta. Tagasi jõudes avastasin, et lapsed olid kelgutamast tüdinud ja vahepeal hoopiski poolkülmunud oja peale jää tugevust katsetama roninud. Kõige targem neist seisis jääl ja üritas jalaga auku sisse taguda. Ainult selle oksa saagimine millel istud saab arukuse poolest taolisele tegevusele ligi. Oja ise küll madal, nii et erilist ohtu selline tegevus endast ei kujutanud aga jalad oleks ikkagi õnnestunud korralikult märjaks saada.

Õhtupoole kodus sai teha ettevalmistusi järgmise päeva suusasõiduks, mis tõotab kõigi eelduste kohaselt mõnus tulema. Ilm selline, et ilmselt pean ilma naljata päikesekreemi kaasa võtma. No ja enne magama minekut relaksisime omaette, kes vahib telekat, kes surfab netis, kes loeb ja kes mängib arvutil - pole vist eriti keeruline arvata kes on kes:)

Suusamäel

Nädala sees ilma vaadates otsustasin endale super pika nädalavahetuse teha võttes paar vaba päeva välja. Vanem tüdruk oli juba eelnevalt oma sõbrannaga arutanud, et mind reedeks suusatama kaubelda. Nad võtsid end koolist vabaks kuid pisemal plikal oli matemaatika kontrolltöö, tema ei saanud tulla. Leppisime kokku, et läheme siis esmaspäeval uuesti.

Sõbrannale andsime teada, et väljasõit on kell seitse, siis pole liiklus veel liiga tihe ja saab kohe hommikul üheksa ajal mäele. Tema oligi kohusetundlikult juba kolmveerand seitse kohal ja tolle ema asus isegi meie autot lumest puhastama. Igatahes saime täiesti erandlikult sel ajal minema kui plaanitud oli. Teeolud ja liiklus normaalsed, kahe tunniga mäel. parkimiskoha leidmisel ei tekkinud probleeme, ehkki teatud üllatusega tuli tunnistada, et plats oli juba selleks ajaks 80% ulatuses täis.

Minu plika pidi endale hotellist hooaja passi võtma, selleks täitma arvutil ankeedi ja laskma ka pildi teha. Sõbranna viisin samal ajal piletikassasse, kus selgus, et tal vedas hoopis hästi, sest parasjagu oli poole hinna kampaania, päeva piletiga sai sõita nii päeva kui õhtu. tänu varasele ajale polnud kummaski kohas saba ja saime kohe oma piletid kätte. Kohvikus ajasime saapad jalga, kiivrid pähe ning olimegi valmis mäge vallutama:)

Vanemal tüdrukul olid skishowlt ostetud uued suusad milledega sõitmist ta lausa kibeles mulle demonstreerima. Ta oli nimelt teisipäeval käinud kooli suusameeskonnaga esimesel treeningul ja suusad olevat väga hästi sobinud. Sealsed professionaalsed treenerid olid õpetanud mitmeid kasulikke võtteid ja hiljem kiitnud tüdrukut, et too olevat kõige rohkem oma aega parandanud.

Sidemete saapaga sobitamise juures olin enne veidi ehmatanud, sest paistis, et tavareguleerimisest jäi neile väheseks, saabas liiga pisike. Raske oli uskuda, et selliseid tasemel sidemed ei saa paremini reguleerida kuni avastasin meeldiva üllatusena hoova mis võimaldas esimest ja tagumist otsa korraga kokku-lahti liigutada. Nii on võimalik saabas just enda järgi täpselt suusal paika panna, mis annab väga palju stabiilsusele ja pööretele juurde.

Nojah, plika oli tõepoolest vaid ühe korraga silmnähtavalt arenenud, esimese raksuga oli raske uskuda, et suuskadel on minu tüdruk. Paistab, et nii suusad, saapad kui ka treeningul saadud õpetused jooksid kõik ilusti kokku. Isegi üksikute jäiste kohtade peal lõikas ta ilusti sujuvalt, minemata lohisevatesse pööretesse. Mul oli kohe uhke tunne vaadata:)

Ilmaennustus oli lubanud pilvist ja tuulist ilma, mis pole just ideaalne suusatamiseks aga ikka parem kui vihma või lörtsiga sõita. Paraku olid nad meie õnneks soodsas suunas eksinud ja pilved olid suht kõrgel ning õhukesed, päike kumas läbi. Ehkki tuult oli, puhus see mäe tagant nii, et laskusime allatuult. Tunni aja pärast tuli päike välja ja pool päevast sai superilusa ilmaga suusatada.

Märkimisväärseid sabasid tõstuki juures polnud ja kuna suusatada oli nii mõnus uhasime ühe hooga kaheteistkümneni välja, siis arvasin et peaks korraks sisse minema kuna sõbranna mainis, et ei tunne enam oma varbaid. No piinlik oleks teda koju viia ja vanematele üle anda vähema varvaste arvuga kui mäele sai toodud. Kohvikus selgus, et ilmselt olid saapad tal liiga tugevalt kinni ja varbad täitsa valged. Üles sulamine võttis pool tunnikest, esialgu niisama pihus ja siis radiaatoril. Aega tegime parajaks võttes kerge eine, mida lapsed kuuma teega ja mina külma õllega alla aitasime.

Tagasi mäele minnes proovisime ka teisi nõlvasid ja avastasime ühe, mis küll sile aga samas pehmema lumega kaetud. Sellel oli mul päris mugav oma nürivõitu kantidega sõita, olin kaasavõetud suusad unustanud teritada. Tüdrukud käisid vahepeal ka metsas puude vahel seiklemas, aga sõbranna pole sellega harjunud ja nad tulid peagi tagasi põhinõlvale. Tegin pilte ja filmisin veidi, hiljem hea vaadata kuidas tehnika on ja kus seda saaks parandada.

Kohvikusse lõunasöögile läksime siis kui poole viie ajal mäesilumis traktorid mäele lasti. Lõpetasime viineripirukad ja lasime ka juustusarvesaiadel hea maitsta. Kohvikust sai osta praekartuleid, mida minu plika armastab ketshupiga süüa. Salatina sobisid banaanid, nektariinid ja õunad kõige peale. Nii mõnus oli olla, et lasin toolis lesides viieks minutiks isegi silma looja.

Uuesti mäele minnes sai siledaks "rehitsetud" mäel lahedalt kiirust arendada. Tuled olid peale lülitatud, sest poole kuue ajal on siin juba üsna hämar. Sõbranna polnudki varem pimedas suusatanud ja tema jaoks oli see paras elamus. Ilm läks vähehaaval külmemaks ning tuul tugevamaks. Esialgu see ei seganud aga pikapeale hakkas jahedus naha vahele pugema. Poole kaheksa ajal läksime korraks kohvikusse üles soenema.

Lapsed tahtsid kuuma teed võtta , aga kohvikus oli vaid kohvi või kakaod pakkuda ning teades siinse kakao maitset otsustasid nad pigem kuuma veega leppida, kuhu kotikese pruuni suhkrut sisse raputasid. Samas kui kohvi on ainult suht nigel ei kannata masina kakao üldse kriitikat, pruunikas ollus sarnaneb nii välimuse kui maitse poolest nõudepesu veele. Kunagi proovisin teda joodavaks muuta lisades kaks topsi koort, aga ega seegi suurt aidanud. Peale paari lonksu kasutas sõbranna toda vedelikku hoopiski varvaste soendamiseks:)

Kaheksa ajal mäele minnes tundus, et ilm on veelgi külmemaks ja tuulisemaks läinud. Lasin lapsed peale kolmveerandtunnist sõitu tagasi kohvikusse aga ega isegi enam kaua mäel polnud. Külmatunne küll kadus aga jalgadesse tuli väsimus ja ei jaksanud enam korralikult sõita. Mis ma ikka punnin, parem läheme veidi varem koju kui tavaliselt. Korjasime kodinad kokku ja kolmveerand kümme lahkusime parkimisplatsilt.

Paistab, et meie sportimise intensiivsus on ikka üsna hea, sest sõbranna, kes teeb triatloni päris heal tasemel tundus väsinud olevat. Mingil momendil kui ta polnud mõnda aega meie vestlusest osa võtnud kiikasin taha ja nägin kuidas tüdruk hambad laiali põõnas. Koju saime keskööl, lapse andsin elusa ja terve kuid väsinuna vanematele ilusti üle. Minu plika aitas suusad sisse tassida aga kukkus siis ära olles hammaste pesu juures juba poolest saati unematil külas.

Kohvielamus

Täna hommikul sain põneva kohvielamuse. Pere kiirustas varakult minema ja mina sain rahulikult omaette mõnusalt läpaka taga netis istudes kohvi nautida. Kohvi valmistasin nagu ikka kui vähegi aega on nähes keskmisest rohkem vaeva. Kuna hindan head kohvi siis jahvatan selle enamasti kvaliteetsetest ubadest vahetult enne masinasse panemist, et maitse ja aroom ära ei auraks. Minule on peale paljude eri sortide proovimist kõige rohkem meele järele Loblows toidupoes müüdav keskmises hinnaskaalas ($15kg) "Pride of Arabia", muidugi 100% Arabica. Samas olen proovinud ka paljusid tõsiselt kalleid sorte, mida aeg ajalt kohvipoodides pakutakse, ükski pole rohkem meeldinud.

Kuna keegi teine meie peres kohvi ei joo, siis võin vaid enda soovidega arvestada. Igatahes esimest lonksu võttes hakkasid maitsenäsad keelelt ärevaid signaale ajju saatma, miskit on teisiti kui tavaliselt. Kohvil oli mingi eriliselt mõnus kõrvalmaitse, mida ei osanud esimese lopsuga paika panna. Lähemal uurimisel sain aru, et kohvimasinat oli eelnevalt kasutatud mingi teise aine jahvatamiseks. Nina vihjas et tegu oli kardemoniga, see sai kinnitust hiljem kui kaasa tunnistas üles, et polnud viitsinud kohviveskit korralikult puhastada. Vedas, sest muidu poleks kunagi teada saanud kui hea võib olla kardemoni kohv. Nüüd pean selgitama välja palju kardemoni on vaja, et maitset just parajalt oleks.

Hoki "Embarrassment"

Eile toimus Canada hoki ilmselt ajaloo piinlikum juhtum, juuniorid oskasid MM'l kolmanda kolmandiku 3:0 võiduseisust kaotada Venemaale 3:5, lastes viimasel kolmandikul endale 5 vastuseta väravat lüüa. Kohalike häbitunnet süvendab ka see, kuidas enne kohtumist mängu üles kiideti, olles muidugi võidus veendunud.

Samas oli turniiri eelneva käigu põhjal Canadalestel põhjust pidada end kindlateks favoriitideks olles võitnud kõik mängud, sealjuures avakohtumine nende samade venelaste vastu 6 : 3. Venelased aga olid kaotanud kaks kohtumist ja said nii veerandfinaalist kui poolfinaalist raskustega edasi olles mõlemas kaotusseisus ja võites alles karistusvisetega.

Minagi olin valmistunud põnevaks hokielamuseks, küpsetasin pizza, võtsin õlled ette ja istusin teleka ette jättes isegi karate treeningu vahele. Plikad jõudsin siiski enne mängu algust dojosse viia, kaasa pidi tagasi tooma, sest kolme õllega ei tahtnud enam autojuhtimisega riskida. Ja peab tunnistama,et ma ei pettunud mängus, sest see oli kindlasti põnev. Venelased teenisid võidu ja seda mitte niivõrd enda hea mänguga (mis oli esimesed kaks kolmandikku nõrgavõitu) kuivõrd canadalaste täieliku lagunemisega viimasel kolmandikul.

Kommentaatoritel oli lõpupoole igatahes suu vett täis, teatud määral sai kahjurõõmuga kuulata kuidas peale kahte esimest kolmandikku häbenemata taevani kiidetud maailma parima hokimaa Kanada juunioride koondise kohta ei osatud ühtäkki enam sõnu leida. Omaette naljakas oli peale võidukat lõppu vaadata venelasi ja kuulata slaavikeelset roppu sõimu, mida mõnuga kaameramehed otseeetrisse lasid. Paistab et viimasel ajal on venelaste lemmiksõnaks kujunanud "bljad", mida nii võidu kui kaotuse korral heameelega kasutatakse. Ei noh pull mäng oli!

Dinosauruse Veri

Detsembrikuu "Scientific Americanis" Mary Scweitzeri artiklit "Veri Kivist" lugedes võib tekkida lootus, et äkki ühel päeval saab ulmekas "Jurassic Park" tõelisuseks. Nimelt on õnnestunud teadlastel eriti hästi säilinud dinosauruste kivististest (sealhulgas Türannosaurus Rex) eraldada orgaanilisi molekule, proteiine ja isegi pehmeid kudesid. Kui seni on valitsenud arvamus, et orgaanika ei pea vastu rohkem kui mõnikümmend tuhat aastat siis antud uurimustöö lükkab selle veenvalt ümber.

Asi sai alguse momendist kui autor 1992 aastal tudengina Montana Ülikoolis uuris dinosauruse luud mikroskoobi abil ja märkas punaseid täpikesi, mis kahtlaselt sarnanesid verelibledele. Kui avastusest kuulis ülikooli paleontoloogia spets ja viskas ka ise pilgu peale andis ta lühikese kuid konkreetse juhendi: "Tõesta et need pole verelibled!" Erakordsed avastused eeldavad erakordseid tõendeid ja nende otsimisest ja leidmisest ongi kujunenud autori karjäär.

Kui kõik keemilise analüüsi tulemused kinnitasid ettevaatlikult ametlikult "Pisikesteks Ümmargusteks Punasteks Asjadeks" kutsutud objektide sarnasust verelibledele tuli teadlastel mõte, ega ometi pole säilinud orgaanilised molekulid või isegi proteiinid. Kindlaim meetod oleks kivistunud luust saadud ekstrakti süstida katseloomadele, et näha kas neil tekib immuunsusreaktsioon ja mõningase üllatusena see juhtuski. Hiirte organism tundis ära dinosauruste orgaanika ja kasvatas selle vastu antikehad!

Esialgsete artiklite avaldamisele järgnes äge kriitika väites, et järeldused pole adekvaatsed tihtipeale põhjendusega, et see lihtsalt pole võimalik. Oli vaja katseid korrata, soovitavalt teiste kivististega ja eriti hea kui rangelt kontrollitud eelkäsitlemisega, et vältida tänapäeva orgaaniliste molekulidega saastumise võimalust. Teadlastel õnnestuski leida õige mitmelt kivistiselt nii vererakke, küünte ja sulgede orgaanilisi jäänuseid kui ka muid pehmeid kudesid.

Uurimistulemused avaldati 2009 aasta Science ajakirjas ja seekord polnud kriitikutel suurt kuskilt kinni võtta, tuli tunnistada et erakordselt soodsatel tingimustel on võimalik pehmete kudede säilimine ka kümnete miljonite aastate jooksul. Muidugi ei tähenda see, et kohe oleks võimalik DNA kätte saada ja selle alusel dinosaurus kanamunasse hauduma panna aga unistada ju võib, esimene pisike samm sellel teel on astutud ja fakt, et orgaanilised ühendid võivad säilida on lootusi sütitav. Teame ju hulgaliselt ideid, mis pragu igapäevased, ehkki tundusid vaid 100 aastat tagasi lootusetu fantastikana. Nii et ei maksa olla väga üllatunud kui juba meie lapselapsed "Jurassic" Loomaaias silmad punnis saurusi vahivad :)

Blog ja Soojalaine

Tänase seisuga olen oma blogi pidanud pea täpselt kaks aastat ja nüüd paistab, et viitsin seda ka edasi teha. Esimese postituse tegin küll 2. jaanuaril 2009 aga juttu oli seal nii aastavahetusest kui ka esimesest jaanuarist. Viskasin blogile pilgu peale ning märkasin, et postitused on küll harvemaks jäänud aga mitte väga drastiliselt, loodetavasti tähendab kvantiteedi vähenemine kvaliteedi kasvu :) Igatahes kui suutsin üleeelmine aasta 187 lugu postitada siis see aasta tuli numbriks 170, jagades kuude peale laiali teeb see keskeltläbi 14 kuus ehk peaaegu üks postitus ülepäeva.

Üldiselt ikka proovin vähemalt 10 jutukest kuus üles riputada aga vahel pole jupp aega viitsimist või aega kirjutada. Mitte et juhtumustest või mõtetest puudust tuleks aga lihtsalt ei viitsi. Detsembris oli kiire aeg, 10 lugu sai napilt täis. Oma aja võttis arvutiga tegelemine, ületunnid tööl ja jõulueelne ning järgne sahmerdamine.

Praegu on meil aga väljas nii soe ilm, et vihma puudumisel võiks minna kasvõi tagaaeda aiatooli lesima õlut jooma, momendil 8 kraadi sooja, pidavat kerkima lõunaks 9 kraadini. Eile oli lausa +10C jäädes napilt alla Toronto kõigi aegade soojarekordile aasta viimasel päeval. Suusamägede lumeoludele selline temperatuur tervislikult ei mõju, aga õnneks ennustatakse juba pühapäevaks miinuskraade ja peagi ka lumesadu.

Eesti aastavahetuse ajal rääkisime kodustega üle Skype ja vaatasime ETV otseülekannet neti kaudu. Paistab et paljud teised mujal elavad eestlased tegid sedasama, kuna aegajalt kippus videopilt kinni jooksma aga vähemalt hääl tuli pidevalt läbi. Kui kell kukkus korkisin Saku õlle ja hümni ajal seisime pidulikult püsti, isegi kutsa sikutati tagajalgadele:)

Kohaliku seitse tundi hilisema aastavahetuse saatsime mööda kauaaegsete tuttavate juures traditsiooniliselt pugimise, õllejoomise ja maailma asjade sirgeksrääkimise tähe all. Lapsed käisid uisutamas ja mängisid videomänge. Viskasin ka ise pilgu peale ning veendusin, et konsoolidel (PS3) pole mängude kvaliteet ligilähedanegi arvuti omale. Viimane suur hitt "Call of Duty Black Ops" paistis nagu steroididel "Counterstrike", mis on praeguseks ikka väga primitiivne. Ei hakka sellest peost rohkem jutustama, las kaasa kirjutab, tema tegi pilte ka.