Wednesday, September 28, 2016

Kesikute mäss, KKK presidendivalimistel - põnev aeg Eesti sisepoliitikas.

Kaader filmist "Sigade revolutsioon"
Milline kokkusattumus, Edgar oli kunagi ÕM'i komandör
ja sihukese ilmega kui keskerakond mässama hakkas :D
Esialgu oli kavas panna pealkirjaks "Sigade revolutsioon" aga postitus oleks võinud filmiblogide hulka sattuda. Igatahes on Eesti sisepoliitikas nii põnevad ajad, mida väga pikka aega ei mäleta. Tegelikult on presidendivalimiste ajal kokku jooksnud võimuvõitlus kahes juhtivas parteis, mis kutsus esile situatsiooni, kus normaalsel viisil (ehk siis partei tagatubades kokkuleppeliselt) presidenti ei õnnestunudki valida. Kui tulemus riigikogus oli suht ettearvatav siis valijameeste esimese vooru kaks tugevamat ja nende järjestus oli enamusele, kaasa arvatud minule, ootamatu. Eriti asjaolu, et Jõks edasi sai ja seda esimesel kohal, samuti pikalt populaarseima kandidaadi Kaljuranna väljakukkumine lausa eelviimaseks jäämisega. Viimane fakt muidugi vihjab tugevasti presidendivalimiste süsteemi muutmise vajadusele. Teises voorus hääletamata jätmine, sest meie soosik edasi ei saanud, lihtsalt piinlik lasteaia tasemel jonn, "Mina enam sinuga ei mängi".

Esimesel momendil tundus, et Keskerakonna Savisaare fraktsioon oli suur võitja - nägite ju, ütlesime et Eesti süsteem on mäda, ei saa te presidentigi ilma Ediku nõusolekuta valitud. Kogu see jõuk irvitas rõõmsalt ja lõi shampaklaase kokku sel ajal kui ülejäänud parteid (EKRE välja arvatud) ehmunult kukalt kratsisid ja kriisikoosolekuid pidasid. Paraku läks mööda paar päeva ja paistab, et vana tarkus "ei maksa enne õhtut hõisata" pidas paika. Eesti poliitiline eliit oli sellises shokis, et uue ja sobiva kompromisskandidaadi leidmine ei võtnud sugugi palju aega. Savisaare aktsiad langesid selle aja jooksul nagu 20'date aastate bärsikrahhi ajal Ameerikas. Esiteks vallandati juhatuse otsusega ustav kaasvõitleja Oudekki peasekretäri kohalt ja kutsuti kokku erakorraline kesikute konverents. Teiseks keeldusid Tallinna juhid Edikule truudust vandumast ja kolmandaks muutusid isegi traditsiooniliselt sõjakad kesknoored ettevaatlikuks. Rotid hakkavad lahkuma uppuvalt laevalt, linnaametnikud ja noored on tõsiselt mures, et kui peale jääb Ratase kamp pole neil asja soojadele linnaametnike kohtadele.

Presidendikandidaatide geoloogiline selgitus :D
KKK ei tähenda minu pealkirjas mitte toda kurikuulsat ameerika organisatsiooni vaid olulisemate presidendikandidaatide perekonnanimede esitähti - Kallas, Kaljurand, Kaljulaid. Tänase seisuga on enamus parteisid veendunud, et Kaljulaiu näol on tegu parima kompromissiga. Ta pole seotud ühegi erakonnaga, tundub erudeeritud ja samas ka osav ja hea kõneleja. Paistab, et kõik saavad aru - oma lemmikut me niikuinii riigikogus läbi ei saa suruda aga Kaljulaiuga peaks saama asju ajada. Populaarsust lisas ilmselt see, et esialgu Reform ei tahtnud toetada. Kui lõpuks siiski astus tema taha ehmusid kesikud, kuid kõigi eelduste kohaselt toetab vähemalt Ratase klann Kaljulaidu. Isegi EKRE oli sunnitud tunnistama, et ehkki kandidaat ei jaga paljusid erakonna vaateid siis on tegu ka nende jaoks parima võimaliku kompromissiga. IRL ja Sotsid toetasid tingimusteta.

Mis mina arvan. Nagu suurel osal Eesti rahvast, polnud ka mul eriti aimu kellega tegu. Seega otsustasin enne kui arvamust avaldan kuulata ja vaadata intervjuusid. Tuleb tunnistada et esialgne skeptilisus asendus üllatusega. Igatahes oskas Kaljulaid nii teleaks kui intervjuudes väga hea ja tasakaaluka mulje jätta. Selle põhjal, mis seni olen näinud julgen arvata, et tegu parema kandidaadiga kui kõik eelnevad. Minu arust ühendab ta endas Kallase ja Kaljuranna positiivseid omadusi, lisaks on veel noor, suht kobeda väljanägemisega tüüpiline kartulikoore karva juustega Eesti naine (Juuste värvimine pole ju mingi kunst). Muidugi saan aru, et hinnangu andmine ainuüksi paari intervjuu ja teleesinemise järgi on ennatlik aga loodetavasti kõhutunne ei peta. Igatahes soovin talle kõigest hingest edu. Tegelikult ju nii äge, et jällekord võib Eesti president rahvusvaheliselt silma jääda. Loodetavasti suudab Kersti oma nooruse särtsu ja terava mõistusega seista väärikalt selliste suurkujude kõrval nagu Meri ja Ilves. Igatahes maailma presidentide hulgas hakkab kindlasti silma kui end üles mukib ja minikleidi selga paneb ;)

Tuesday, September 20, 2016

Hockley Valley matkarajal

Pühapäeval käisin koerte ja vanema tüdrukuga matkamas. Ilm ilus, 25 soojakraadi päikesepaistega, matkamiseks isegi natuke liiga palav. Randa seekord ei hakanud minema. Hommikul kohvi juues otsisin netist kohta, mis oleks normaalselt lähedal mitte üle 100 km, liigendatud maastikuga (mets ja mäed) ning samas varem käimata. Polnudki nii lihtne ülesanne, enamus lähedalolevaid kohti mitu korda läbi käidud. Ida pool umbes 100 km kaugusel tundus põnev mets olevat aga peaksime läbi linna sõitma ja see paneks oma pool tundi otsa. Lõpuks valisime Hockley Valley, kus oleme küll enne käinud aga mitte põhjapoolses osas.


Koerad olid aru saanud, et miskit teoksil, sebisid erutatult ringi. Kuna kavandasime suht lühikest matka siis võtsime kaasa ainult kaks liitrit vett, banaane ja natuke küpsiseid. Tee oli tuttav, talvel sõidame seda alati kui Blue Mountainile suusatama läheme. Tunni ajaga kohal ja tänu Maps Me mobla kaardirakendusele leidsime pisikese kruusatee äärse parkimisplatsi hoobilt üles. Meeldiva üllatusena avastasime, et Maps Me on nii hea lahutusvõimega kaart, et sellel ka matkarajad peal, isegi Google mapsil polnud neid. Eriti mugavaks ja soodsaks teeb tolle rakenduse kasutamise asjaolu, et eelnevalt kaarti maha laadides pole vaja andmesidet kasutada, ja GPS on äärmiselt kiire ning täpne ka metsa all. Sinine nooleke kaardil näitab pidevalt su asukohta ja suunda, kuhupoole mobla keeratud. Maps Me rakendust julgen soojalt kõigile soovitada, kel vaja oma asukohta kas metsas või linnas täpselt määrata.

"Tagurpidi" puu
Otsustasime jalutada esiteks ühe Bruce Traili kõrvalharu (Glen Cross) siis veidi rada ennast, edasi teise kõrvalharu (Cam Snell) ringiga tagasi ning lõpuks pikema kaarega põhiraja ja esimese haru kaudu tagasi parklasse, kokku umbes 5 km. Kohe algul oli äge tõus, siinne maastik koosneb väga järskudest moreeniseljandikest ja nende vahel asuvatest sügavatest jõeorgudest. Tegu jääajal ja vahetult peale seda tekkinud pinnavormidega. Hockley jõgi, või õieti oja voolab paari kilomeetri laiuse suure oru põhjas. Liustike taandumise ajal võis siin voolumaht olla suurem kui praegu Mississippis. Rada kulges algul risti voortega, mis tähendas pidevat üles alla ronimist, koerte algne entusiasm lahtus kiirelt. Edasi tagasi kihutamise asemel lõõtsutasid nagu lohed ja sörkisid meie kõrval. Jõime ise ja andsime loomadele jääkülma vett, mis tõi erksuse nii kahe kui neljajalgsete jäsemetesse tagasi. Metsas jäi silma huvitav äramurtud ladvaga pirakas puu, saatsin lapse pildistamise ajaks puu juurde, et fotol mastaabist aimu jätta. Justkui hiiglane oleks puu juurtega maa seest välja rebinud ja siis tagurpidi latv ees tagasi maa sisse ramminud.


Põhimatkarajale, ehk Bruce trailile jõudes, läks veidi lihtsamaks, liikusime edasi mööda seljandikku. Kõrgemal ja veidi lagedamal kohal hakkasid silma metsikud õunapuud. Õunad ise küll pisikesed aga mitut sorti ja päris maitsvad, isegi koerad näksisid pabulaid. Teisel kõrvalharul jõudsime lausa lageda rohumaa piirile, lagendiku äärt pidi edasi sammudes sisenesime eriti tihedasse elupuu metsa, kus suisa hämaraks kiskus. Peagi tagasi põhirajal, mida pidi lõunasse minnes laskusime koerte suureks rõõmuks jõeorgu. Veetase madal ja ojapõhi liivane, lasime nad jooma ning jahutama, päris ujumiseks õnneks liiga madal. Kutsad muidugi oskasid leida üles ainsa porise perve, kust siis koos võiduka ilmega üles ronisid. Õnneks jõuab enamus muda karvades kuivada ja retke lõpuks loodetavasti maha pudeneda. Igaks juhuks oli autos kaasas spets tekike tagaistmel juhuks kui elukad end liiga jubedaks teevad.


Tagasi kõrvalrajale keerates jäi veits üle kilomeetri parklani minna. See jupp osutus õige pingutavaks, pidime kõrge voore peale ronima ja selle harja pidi edasi liikuma. Kalded mõlemale poole olid uskumatult järsud, ei kujutanud ette kuidas võiks kruus ja moreen nii järsu kaldega püsida ilma puujuurte abita, aga jää taandumisel pidi see mõnisada aastat nii olema. 


Liival ja kruusal minimaalse niiskusega kasvas vaid hõre männimets ilma igasuguse alustaimestikuta, ainult aastakümnete jagu männiokkaid kattis maad. Parklas sõime banaani, andsime koertele juua ja oligi kodusõit ees. Igati hästi sisustatud pühapäeva lõuna, koerad kah paksult rahul :)

Monday, September 19, 2016

Koertega loomaarstil

Loomaarstidele meeldivad vanad koerad ... $$$
Neljapäeval töölt koju saabudes leidsin laualt sedeli, koerte tervisekontroll 4:45. Et nagu mis mõttes, enne polnud üldse juttu tehtud, mis siis kui poleks lauale vaadanud. Karta on, et koeraomanikust laps ei taha üksi elukatega veterinaari juurde minna ja parem on, sest muidu määritakse mingid hullult kallid protseduurid kaela. Midagi polnud teha, võtsime koerad rihma otsa ja seadsime sammud loomaarsti kliiniku suunas. Vähemalt pole see koht eriti kaugel, 5 minutit jalutamist.

Kohale jõudes saime kohe ette. Saadeti pisikesse kabinetti ootama, rahustuseks pakuti kutsadele tükk kuivatatud maksa. Ootamise ajal nuuskis Koko huviga kõik nurgad läbi, talle vist meenus, et siin saab tavaliselt snäkki. Sushi oli kahtlustavam, nii pea kui laps tooli istus vopsas kiirelt sülle, mida ta tavaliselt ei tee. Kõigepealt saabus õde, tegi kiirelt kaalumise ja esialgse ülevaatuse. Ainsaks kaebuseks oli asjaolu, et viimasel ajal on koerad kõrvu ohtralt kratsinud, eriti Sushi. Kahtlustasime kõrvapõletikku, mis hilisema ülevaatuse juures ka kinnitust leidis. Kokol on hernesuurune muna naha all puusa juures, aga see pole aastaga suuremaks läinud, polevat põhjust muretseda.

Arsti saabudes tõstsin Koko ülevaatuslauale. Koer ajas veits vastu ja üritas mulle tagasi sülle ronida. Südame kuulamise juures oli rahutu aga eriti vastumeelne kõrvade kontroll. Kõigepealt tehti kõrvaloputus ja siis surtsati antibiootikumi ning seenevastase ravimi segu kõrva. Kokole see üldse ei meeldinud, pidin päris kõvasti kinni hoidma. lõpuks kui loom maha sai peitis end kiirelt tooli alla ja ei tulnud isegi maksa pakkumise peale välja.

Kartsin, et Sushiga läheb veel raskemini aga too osutus nii kartlikuks, et lasi suht rahulikult kõik protseduurid teha kui Kiki teda laual kaisutas. Temal oli isegi hullem kõrvapõletik, arst kirjutas mõlemale välja samad rohud ja andis kaasa plastsüstlad nende kõrva pritsimiseks. Kikile seletati kuidas ja kui tihti loputada (üle päeva) ja rohtu anda (kaks korda päevas). Hammaste ülevaatusel soovitati tungivalt Koko hambaid puhastada, nad andvat soodustust kui tulen Oktoobri jooksul, ainult $630 läheks maksma. Kuulge selle raha eest saan uue koera koos uute ja tervete hammastega vastasin. Millegipärast ei pidanud ei loomaarst ega Kiki seda nalja eriti õnnestunuks. Aga no kurat küll, ma teen selle puhastuse ise drellpuuri ja traatharjaga sihukese raha eest.

Tõpratohtrit hämmastas ka fakt, et meie koerad suured ujujad ja sukeldujad, tavaliselt ei pidavat seda tõugu koertele vesi eriti meeldima. Soovitas edaspidi koerte kõrvu peale vees käimist desinfitseeriva vedelikuga loputada. Arvatavasti olevat kõrvapõletiku põhjus kole palav suvi, lihtsalt lähevad hauduma, pealegi pidavat lontkõrvadel anatoomiliste iseärasuste tõttu olema kalduvus kergemini kõrvapõletikku saada. Tänaseks igaathes on rohi päris hästi mõjunud, kõrvad mõlemal normaalselt roosad seest ja kumbki ei kratsi enam hullult nagu varem.

Jäi veel mainimata, et visiidi tasu kahe koera eest oli natuke alla $400. Nagu näha võivad koerapidamist endale lubada siinmaal vaid hea sissetulekuga inimesed :P

Sunday, September 11, 2016

Vanavanema rolli harjutamine :)

Vanaema rolli harjutamas :P
Täna oli vanavanemate päev, millega sobis oivaliselt kokku meie eilne tegevus. Käisime koos kaasaga sugulaste 3 kuust titte hoidmas. Kaasa oli ise ennast õhinal asendusvanaemaks välja pakkunud niipea kui kuulis, et neil pere juurdekasvu oodata. Mina suhtusin veidi kainemalt, sest ehkki 20 aasta tagused mälestused olid tuhmunud polnud ununenud mõningad proosalisemad momendid. Headeks näideteks oksetuurid, mähkmete vahetamine või öösel surmväsinuna tundide kaupa lapse õõtsutamine korvtoolis, et too veidigi vaiksem oleks. Praegune olukord oli loomulikult naljaasi, mõnetunnine emme-issi asendamine võrreldes aastakümnete pikkuse vastutusega. Mitte et ma kurdaks, aga lihtsalt olen loomult realistlikum osates lillelõhna taustal ka taime kasvatamiseks vaja oleva väetise hõngu hoomata.

Saabudes võttis meid vastu suht heatujuline beebi. Põhjus selgus peagi, milleks osutus äsja täis lutsitud kõht. Uuris meid umbusklikul pilgul, aga kisa ei tõstnud, kui kaasa ta sülle võttis. Meile näidati kõik olulisemad atribuudid kätte, mille hulka kuulus ka minu rahustamiseks ette nähtud õllevaru külmikus. Titt vanemate lahkumist ei märganudki, ega vist selles vanuses ei maksa oodatagi. Oli asetatud oma mänguasjade juurde mati peale, kus omaette askeldas. Mõningase pingutusega suutis end pöörata nii kõhuli kui selili, ja kui asend ei sobinud ning punnimine soovitud tulemuseni ei viinud andis sellest tervele maailmale valjuhäälselt märku. Suht rahulik elu kestis oma poolteist tundi, aga siis saabus etteennustatud uneeelne nutuperiood.

Kõhuliasend on täitsa käpas, roomamine veel mitte
Tegime mõlemad kaasaga igasugu trikke, mina enamasti lolle nägusid ja hääli, naine üritas unelaulu laulda. Suurt tolku polnud, veidikeseks jäi tüüp uudistama, kui eriliselt kummalise huike lasin kuuldavale aga sellest jagus vaid paarikümneks sekundiks. Mul sai repertuaar suht siva otsa ja kordamise peale ei vaadanud publik sugugi hea pilguga. Kaasa võttis lõpuks tite ja viis üleskorrusele, üritades teda seal magama laulda. Mina jäin mõmmi unelauludest nii uimaseks, et vajusin diivanile kõhuli sirakile. Poolunes tundsin kuidas keegi selga ronis ja lõpuks end mu kõrval õrna purina saatel sisse seadis. Üht silma avades nägin siiami kassi, kes minu lau liigutuse peale lähemale roomama hakkas. Vaatasin huviga, mis tal plaanis. Kass nihkus muudkui lähemale ja lõpuks tõmbas keelega üle mu huulte. Ei noh, minu maitse jaoks kisub natuke liiga familiaarseks, keerasin pea ära lootes, et loom ei solvu.

Magama jäädes uitas hulk mõtteid peas. Tore on olla vahel lapsehoidjaks aga 24 tundi päevas 7 päeva nädalas ei jaksaks enam kuidagi. Täielik müstika minu jaoks, et mõned mehed lähevad 50'selt uuele ringile. Kas neil tõepoolest juba nii varakult Altzheimer, et ei mäleta millised aastate pikkused tagajärjed lühiajalisele lõbule järgnevad. Rahulolevalt võisin tõdeda, et kunagi aastate pärast on vaid lapselapsi vaja vahel kantseldada. Alla tulles leidis kaasa mind õndsa ilmega koos kassiga diivanil põõnamas. Ärgates tegin tassi kohvi, et koju sõites unele ei jääks. Beebi magas kogu ülejaanud aja nii vaikselt, et naine pidi igaks juhuks vaatamas käima kas kõik ikka korras. Kesköö paiku tulid vanemad ja andsime valvekorra neile üle. Aga kui jälle vaja, andku aga teada, saame hakkama.

Thursday, September 8, 2016

Battlefield 1 multiplayer esmamuljed.


BATTLEFIELD 1 BETA ametlik treiler

Eelmine neljapäev sai Battlefield 1 beeta versiooni tasuta alla laadida ja proovida. Mina tegin seda õnneks alles reedel, neljapäeval olla serverid hullult ülekoormatud olnud, millest tulenevalt mitmeid probleeme. Reedel sain kiirelt mängu laaditud ja installitud, sellega miskit jama polnud. Ehkki plaanis oli alles laupäeval mängida, ei kannatanud ma muidugi oodata ja lükkasin kohe käima.

Nagu ikka uue mängu puhul oli esialgu parasjagu õppimist, ehkki põhiasjad olid samaks jäänud. Beeta versioonis neli klassi, meedik, snaiper, insener ja rünnakrühmlane. Relvade valik oli viletsa võitu ja suht ühekülgne nagu olin kartnud oma esimeses BF1 teemalises postituses. Graafika muidugi tasemel ja muutuva ilmastiku efektid põnevad. Samas ei hakanud silma midagi erilist rääkimata jalustrabavast kui eelmise sama seeria mänguga BF4 võrrelda. Pigem ütleks, et tõsine pettumus.

Täägirünnaku algus ...
... ja lõpp.
Käsitsivõitluse animatsioonid olid erinevad, kasutada sai mitut sorti nuiasid ja lisaks ka täägirünnak, mis ehk kõige meeldejäävam kõigist efektidest. Mulle isiklikult ei meeldinud käsitsivõitluse juures kiire reageerimise korral vastulöögi andmise võimaluse puudumine. Sisuliselt tagasiminek BF3 ja eriti BFBC2 kahe juurde, kus olid kaitsetu, kui vastane noaga ründas - animatsioon läks käima ja isegi tüübile valangu kõhtu laskmine enam ei päästnud. BF4 võimaldas noalööki blokeerida ja vastasele oma tera maitsta anda kui kiirelt reageerisid ja too otse ründas. Kokkuvõttes oli mõtet nuga kasutada vaid seljatagant või küljelt kui sind ei nähtud.

Relvade kasutamise koha pealt palju ei viitsinud katsetada, kasutasin vaid standardrelvi. Kõige enam meeldis rünnakrühmlase automaat, ma ei teadnud, et sihukest relva esimeses maailmasõjas oleks laialt kasutatud. Kuulipilduja oli ka suht normaalne, ei mingit üllatust, keskpikal distantsil hea relv. Snaiperpüss on tehtud palju lihtsamaks ja mugavamaks kui võrrelda BF4 või eriti BF3'ga, kus see liiga realistlik oli. Isegi mina, kes palju snaiprit ei kasuta, nottis kergelt liikuvaid märklaudu. Usun, et kasutamist tehakse raskemaks, muidu on relvastus liiga balansist väljas ja pooled mängijad hakkavad täpsuspüssiga ringi jooksma. Meediku vintpüss lasi suht siva ja täpselt kuid mulle pole kunagi seda sorti relvad istunud, kus pead hirmsa kiirusega hiirenuppu klikkima, et vastast teise ilma saata. Püstolid tundusid lihtsamad kui varem, sain isegi ratsaniku sellega maha. Granaadid suht võimsad, mitu tüüpi sai vastu taevast lasta kui üritasid end majja või müüri taha peita.

Soomusrongi hävitamiseks vaja rohkelt lõhkeainet
Tehnika ja transpordivahendid on kõik uued, kõige erilisem ehk hobune. Proovisin seda mõned korrad aga õiget tunnetust kätte ei saanud. Vehkisin veits mõõgaga, kuid pihta ei saanud, lõpuks hoopis ajasin vastase kapjade alla kus too otsa leidis. Soomusautod kuulipildujatega on heaks kiireks transavahendiks lippude vallutamisel punktide saamiseks. Tankid harjumatult aeglased ja kerge saak inseneridele, kui viimased koordineeritult tankitõrje granaatide või dünamiidi pakkidega ründavad. Soomusrong on uus võimas rasketehnikavahend, kasutasin seda korra, eriti ei meeldinud. Lennukid aeglasemad ja eeldatavalt ka lihtsam neid maapealsete sihtmärkide vastu kasutada. Ise ei piloteerinud, korra lendasin kaasa aga ei saanud aru, mis mõte sel oli (vaatleja ehk), sest mingit relva mul kasutada polnud.

Mängisin neljal päeval ja saavutasin 15 taseme, mis pidi andma BF1 Beeta dogtagi, kui päris mäng välja tuleb. Kokkuvõttes on mul sihuke tunne, et pole vist kavas osta, sest minu arust nii BF4, BF3 kui ka BFBC2 ja isegi BF2 huvitavamad kui BF1. Minu arust ainult rohkem kui 10 aasta vanune BF 1942 samal tasemel. Viletsaim BF seeria mängudest on nii üldise kui ka minu arvamuse kohaselt olnud praegusele eelnenud BF Hardline, mida ma ei ostnudki. Ainus põhjus, miks BF1 muretseksin oleks see kui BF4 serverid pannakse kinni või sinna liiga vähe mängijaid jääb. Minu suur lootus, et järgmine Electronic Arts Battlefieldi mäng korralik oleks.

Objektiivsuse huvides pean tunnistama, et hulk autoriteetseid mänguteemalisi veebilehti kiidab mängu. Ei tea kas on maitse nii erinev või on need tüübid lihtsalt kinni makstud :P Tegelt muidugi üheks pisikeseks probleemiks, et ei viitsinud juhendeid lugeda, mistõttu jäin mitmest huvitavast efektist ilma.

Wednesday, September 7, 2016

Suvest viimast võtmas

Paadis lainetel loksudes lugemas ja lõõgastumas
No muidugi ei suutnud vastu panna ja põrutasime Pühapäeva varahommikul Huroni järve äärde randa. Üheks põhjuseks olid koerad, kes teavad, et tavaliselt nädalavahetusel toimub miskit põnevat. Eelmine päev kui rattaga linna sõitsime tekkis neil kahtlus, et läheme randa. Mõlemad hakkasid erutunult ringi sebima ja ei tahtnud üldse uskuda, et me ei lähe autoga. Tikkusid vägisi õue ning kui ei saanud, kuulsin väljas kuidas pisem koer niuksus ja nuttis toas, ehkki kaasa teda rahustada püüdis. Nagu hiljem selgus, oli suurem koer oma solvumise väljenduseks lausa pikema ulgumiskontserdi korraldanud, mille kaasa ka videole jäädvustas. Vaesed loomad, kui muidu ei viitsikski minna siis nende pärast tuleb. Ilm muidugi oli ideaalne +26C ja puhas päikesepaiste.
Olen nii palju rannaskäikudest kirjutanud, et kipub kordamiseks minema. Mainin vaid, et vesi oli soe, ujuda said nii meie kui koerad küllastuseni. Tegin elukatega lühikese matka metsa vahel kopratammideni aga kedagi seal ei näinud. Hiljem selgus, et koertega poleks tohtinud sellele rajale minna, paraku nägin vastavat märki alles tagasi saabudes. Rannas oli üks idaeurooplaste seltskond, kes mekkis üsna avalikult alkot, mis ametlikult keelatud. Üldiselt võib sihukese nalja eest kopsaka trahvi kaela saada. Vaikselt võid õlle või kaks libistada, ega pargivahid su külmkarpi ei piilu või topsi nuusuta kui just liiga valjuhäälseks ei lähe ja lollusi tegema ei hakka.


Kavas oli rannal ka tähti vaadata aga pisemal plikal algava kooli või millegi muu pärast kerge stress, tahtis kangesti varem koju saada. Viibisime päikeseloojakuni, siis asusime teele. 

Selfi ehk enekas Sushiga
Mul oli kerge mure liikluse pärast, et nii vara võivad teed umbes olla, ehkki järgmine päev ka vaba ja enamus rahvast hakkab suvilatest alles esmaspäeva pärastlõunal tagasi tulema. Niipea kui jõudsime kahe suure maantee ühinemispunkti algas ummik, Torontoni veel 100 km. Vandusin omaette ja kamandasin lapse kaarti või õigemini mobla GPS'i lugema. Otsustasime sõita suurelt teelt maha ja kümmekond kilti eemal paralleelselt lõuna poole liikuda. Äärmiselt tark otsus nagu veits aja pärast selgus. Tee oli täiesti tühi, uhasime rahulikult 95 km/h 80 piirkonnas, siinmaal politsei hakkab alles 100 pealt maha võtma. Jõudsimegi kenasti 3 tunniga linna, kiirteel oleks varasematele kogemustele tuginedes oma 5 tundi kulunud.

Tuesday, September 6, 2016

Rattaga Toronto kesklinna ja randa

Jahisadama juures, paremal üle vee on lennuväli.

Suve viimase pika nädalavahetuse peale langes super ilus ilm. Metsa matkama polnud mõtet minna, sest sel nädalavahetusel on kohalikes linnalähedastes ilusates looduslikes paikades ka viletsa ilmaga rahvast tihedamalt kui Toronto peatänava Younge peal. Otsustasime talitada vastupidiselt massidele ja hoopiski rattaga kesklinna sõita. Kaasa jäi koju, noorem tüdruk läks Fan-Expole, kulutades enne hulk aega, et end vastavasse vormi riietada. Fan-Expo on igasügisene Anime, Science-Fictioni, Õudukate, Koomiksite ja Arvutimängu fännide kokkutulek. Tüdrukud on oma kambaga seal juba mitu aastat käinud, seekord nägi Kiki kõvasti vaeva enda üleslöömisega, isegi emme oli aitamas, millest ta oma blogis ka kirjutas. Seega ronisime kahekesi vanema tüdrukuga ratta selga ja hakkasime kesklinna poole sõtkuma.

Oleme varemgi seda teed sõitnud kui lapsed alles pisikesed olid. Meie juurest on nii 20 km CN torni juurde. Algul sõidame eramajade vahel väikestel teedel Humberi jõeni, kus algab korralik rattatee, mis viib järveni välja. Järve ääres juba suurem ja tihedas kasutuses ainult ratturitele ja rulluisutajatele mõeldud kergliiklustee, jalakäiate oma paralleelselt eraldi. Rahvast oli päris ohtralt, aga tempo polnud mitte selle pärast aeglane. Maril oli vaja iga natukese aja tagant kinni pidada ja Pokemone püüda. Mina kohe üldse ei saa aru, mida põnevat selles on, aga nii mõnedki keskealisedd ajavad oma mobladega neid elukaid ennastunustavalt taga.
Lukselurajoon kesklinnas jahisadama kõrval.
Mari püüab Pokemone mobla peal.
Üheks linna sõidu põhjuseks oligi asjaolu, et Woodbine rannapargis pidi Pokemonide pesa olema, lisaks jäi tee peale ka teine populaarne Pokemoni väljahaudumise koht - kesklinna praamisadam. Seal oli paari nädala eest lausa nii palju rahvast hakkanud kogunema, et segasid liiklust. Linnaisad võtsid firmaga ühendust ja palusid pokemonid mujale kolida, vastasel juhul ähvardasid kohtusse anda. Vähemaks neid elukaid jäi, aga mõnesid haruldasi leiab vaid sealt, seega nägime ikkagi hulka "jahimehi" mobladega ringi lippamas. Ma mängiks sihukest mängu, kui näiteks saaks virtuaalselt mingeid elukaid nottida, aga see pole vist poliitiliselt korrektne, ükski firma ei julge taolisega välja tulla. Kuulsin, et miski sarnane zombiteemaline pidavat eksisteerima, aga zombid pole minu rida. 

Needki järvevaatega korterid pole odavate killast.
Kohe südalinnas järve ääres on luks elurajoon, kus inimeste korterid kenades majades otse jahtklubi kõrval. Siit saab ka saarel asuvale lennuväljale veerandtunniga, ilusatele ja rikastele sobiv elukeskond. Kui tüdruk sai olulised elukad püütud sõitsime edasi ida poole Woodbine rannaparki. Olen kunagi aastaid tagasi seal käinud, aga ei mäletanud kui tohutu suur on rand, mis vaid paar kilti kesklinnast eemal. Paraku on järvevesi isegi Augusti palavaga külm. Seda vaatamata oluliselt lõunapoolsele asukohale kui näiteks Piritaga võrrelda. Lisaks on suurem osa ajast üleval punased või kollased lipud, andes teada saastatuse kõrgest tasemest. Seega ujumas on enamasti vaid kartmatud endise nõukabloki maade kodanikud, keda selline tühine asi pole kunagi häirinud. Põhiprobleemiks paistab olevat igasugu hulpiv rämps, mida läbi linna voolavad jõed järve kannavad. Jahutuseks on välidushid neile, kes pelgavad vette minna.

Woodbine Beach Torontos Ontario järve ääres
Osa rahvast peesitab uumal liival, osa puude vilus murul. Linna poolt on üles sätitud hulgaliselt rannavõrkpalli võrke, mida ka aktiivselt kasutatakse. Hea koht sõbra või partneri otsimiseks, siin saad oma kehavõlusid häbenemata demonstreerida. Rannas jäigi mulje, et keskmine kanadalane polegi nii vormist väljas kui ostukeskuse valimi põhjal võiks arvata. Aga küllap need, kes ei vasta standardile, ei kipu ka avalikus kohas end eksponeerima. Igatahes mina sättisin end kenade võrkpallinäitsikute mängu jälgima ja libistasin õlut seni kui plika Pokemone püüdis.

Rannavõrkpalli võrkudega kokku ei hoita
Kui mõlemad õlled joodud, pidin lapsele helistama, et aeg kodu poole liikuma hakata. Ilm oli palavamaks läinud ja pealegi kulgeb tagasitee viimane ots ülesmäege. Võtsime rahulikult, mul oli oma universaalrattaga ilmselge eelis Mari mägiratta ees, kitsamad ja kõvemad kummid ning jäik raam sobivad asfaldil sõitmiseks palju paremini.

Thursday, September 1, 2016

Tööleping ja tulevikuväljavaated

Ametiühingu tegelane esitas lepingut kui võimast töövõitu, samas jättis märkimata momendid kus nad firmale järgi andsid. Aga enne kui natuke analüüsida toon välja meie töölepingu teadaolevad põhipunktid, detaile pole veel avalikustatud:

1. Töökoha kindlustus, ehk kedagi ei saa koondada, vajadusel saab aga viia üle teisele tööle, ehkki palk tuleb vähemalt säilitada.
2. Pensioniplaan säilib endisena, mis on äärmiselt soodne, pea üheski firmas pole enam taolist, vaid õpetajatel veel parem.
3. Lõunavaheaeg ja "suitsupausid" on tasulised täispalga ulatuses, ehk siis makstud tööpäev kestab nominaalsed 8 tundi mille sisse on arvestatud ka kõik eelnimetatud pausid.
4. Palgatõus dollar tunnis pluss 1.5% aastas.
5. Tehnilisi vahendeid ei tohi kasutada töötajate karistamiseks töökohustuste täitmata jätmisel.
6. Seitsmepäevast töönädalat ega 12 tunnist vahetust ei rakendata.

Kõige olulisem muidugi on töökindlustus. Samas on seal pisike trikk sees, seoses võimaliku ümberpaigutamisega 40 km ulatuses. Teoreetiliselt on võimalik teatada töötajale, et seda kohta enam pole, aga näed postiljonina võiksid töötada. Kui ei soovi võid alati ise lahkumisavalduse lauale lüüa. Eks me näe, mis juhtub, aga mul on isiklikult kuri kahtlus, et meie osakonnas seda ka rakendatakse. Midagi hullu iseenesest pole, sest hullemal juhul tuleb lihtsalt kusagil mujal aasta paar töötada kusjuures palk ei kannata.

Teine oluline moment, et kokkulepe kestab vaid 2018 aasta alguseni, mis sisuliselt tähendab suurte probleemide lahendamise edasilükkamist. Kõik märgid näitavad, et siis muudetakse pensioniplaan oluliselt viletsamaks, firmal lihtsalt pole piisavalt raha. Kardetavasti minnakse ka töökindlustuse kallale. Minule see loodetavasti ei mõju, sest selleks ajaks olen ametiühingustaazhis küllalt kõrgele liikunud.

Ka loobus ametiühing niinimetatud lepinguboonusest, tavaliselt antakse töötajatele $1000 - $2000 lepingu sõlmimise eest lisatasuks. Mind isiklikult palganumber või boonus eriti ei eruta, oluliselt tähtsamaks pean võimalust samas kohas päevases vahetuses edasi töötada. Paraku liiguvad ringi kuuldused, et sellist luksust vist loota pole. Nimelt käituti tüüpiliselt arulagedalt ja võeti tehnikuõpilasteks 8 postiljoni, kel pole tehnikast õrna aimu küll aga on pensionieelikutena kõrge ametiühingustaazh.

Reeglite alusel saadetakse kohtade vähendamise korral postiljoniks inimesed, kes on madalama staazhiga, ehk siis kogenud tehnikud. Olukord on nii totter kui see saab vaid riigiameti ja ametiühingu koostöö puhul juhtuda. Aga enne pole mõtet muretseda kui ametlikult välja kuulutatakse, sest seniste kogemuste põhjal julgen väita, et kuulujutud on osutunud tegelikkusest mitu korda hullemaks.

Samas kui tuleb vahetuste valimine on kohe näha, palju vabu kohti välja pakutakse ja paljudele meist praeguses ametis kohta pole. Kui ülemustel aga vähegi aru peas, peaksid nad juba eelnevalt andma ümbersuunamise kirjad inimestele, kellele kohta pole. Seega vaatame kahtlustavalt iga kausta ja kirja, millega ülemused lähenevad - kas see ongi teade uuest töökohast. Võib juhtuda homme, võib juhtuda järgmine nädal või kuu, või hoopiski koondamine ära jääda - riigiasutuses pole miski muu kindel kui ebaloogilised käigud :)

Minu olukord on õnneks piisavalt paindlik, lapsed suured ja ei töökoha ega ka tööaja vahetus tähenda muud kui ebamugavust. Lastega tüüpidel võib sihuke asi lisaks suuri väljaminekuid nõuda, kui tited vaja lasteaeda panna või lapsehoidja võtta. Eelmine ülemus seisis meie eest niipalju kui võimalik, uus on kogenematu, asjatundmatu ja kartes oma koha pärast teeb rohkemgi kui vaja, et pealinna suurtele bossidele meeldida, kõike seda muidugi meie kulul. Iseasi kaua tedagi hoitakse, kui mõne suure apsuga hakkama saab, firma tehnikadirektor juba vallandati.